Klorella
(Chlorella)

Klorella on üherakuline rohevetikas, võib elada väga erinevates kasvupaikades nii veekogudes kui ka maismaal. Veekogudest esineb ta sagedamini väikestes tiikides ja loikudes, maismaal võib teda leiduda nii maapinnal kui ka mulla pindmises kihis, kus on veidigi valgust. Klorellat võib kohata puude mahlaniredes, kuid seal ei ole ta nii tavaline kui üks teine rohevetiktaim – pleurokokk. Klorella omapäraks on veel sagedane sümbioosis elamine mitmesuguste selgrootute loomadega. Mõnikord elab klorellataimi selgrootutes nii palju, et viimased paistavad taimedetaoliselt päris rohelistena. Sellised head klorella kaaslased on näiteks ripsloomad, hüdrad ja jõekäsnad. Seentega elab klorella koos mitmetes samblikes.

Klorella on vetikateperekond, kuhu kuulub hulka liike, mis erinevad üksteisest oma suuruse poolest. Samas oleneb klorellaisendi suurus väga palju ka elukeskkonnast. Soodsas kohas kasvavad klorellarakud väga kiiresti ja võivad ka ohtralt paljuneda. Ta paljuneb mittesuguliselt autospooridega, mis kujutavad endast väikesi emarakuga sarnanevaid tütarrakke. Korraga moodustub ühes rakus 4...16 autospoori, millest igaühest tekib uus vetikaisend. Selline paljunemine võib aga toimuda mitu korda ööpäevas. Nii võib üks klorella organism anda ööpäevas üle paarisaja järglase.

Kiire paljunemine ja lihtne kasvatamine on klorellast teinud teaduse meelisobjekti mitmetes valdkondades ja temast on saanud tuntuim mikrovetikas. Nii on teda katsetatud isegi kosmoselendudel kasutamiseks. Klorella kasvatamist teaduse tarbeks alustati juba 19. sajandil. Ta kujunes tähtsaks katsematerjaliks taimede hingamise ja fotosünteesi uurimisel. Taimede ainevahetuse üksikasjalikul väljaselgitamisel kasutatakse klorella kultuure veel tänapäevalgi.

Rohkete uuringutega on selgunud, et klorella on inimeselegi väga väärtuslikuks toiduks. Nii sisaldab ta kõiki kaheksat aminohapet, mida täiskasvanud inimese organism ise ei suuda sünteesida. Klorellas leidub rohkesti ka mitmesuguseid vitamiine. Klorellasaagi saame ära kasutada peaaegu sajaprotsendiliselt, samal ajal kui enamikest põllukultuuridest suudame kasutada vaid poole. Teiseks annab klorellakultuur meile saaki aastaringselt, mitte üks kord aastas. Klorella kultiveerimist takistab aga jahe kliima ja vähene päikesevalgus. Lisaks toitainete ja hapniku saamisele on klorellat kasutatud ka biopuhastina õhu- ja veesaaste kõrvaldamiseks.