Teadmised koertest

grdmove.gif (404 bytes) Koer kui  inimese kaaslane

Koer on olnud juba tuhandeid aastaid inimese sõbraks ja üheks esimeseks koduloomaks. Perre võetud kutsikasse või täiskasvanud koerasse peaks suhtuma kui pereliikmesse, kel on omad soovid, vajadused, õigused ja kohustused.

Kuna koeri saab õpetada sooritama mitmesuguseid inimesele tulusaid toiminguid, peaks neid rakendama peamiselt valvuritena, karjaajamisel, kurjategijate ja narkootikumide jälgede leidmisel ja mujal, kus koera haistmine, kuulmine kasulikud on.

 grdmove.gif (404 bytes) Koerad ja haigused

Koerad levitavad kirpe ja puuke, kes on loomade välisparasiidid ja mitmesuguseid sooleparasiite. Kirpude ja puukide "hammustused" ei ole üldjuhul koertele ohtlikud, kuid inimesi võivad koera parasiidid nakatada eluohtlikesse viirustesse. Inimesed nakatuvad ka paljudesse koertelt saadud sooleparasiitidesse. Samuti põhjustab koerakarvadega kokkupuutumine paljudel inimestel allergiat.

Koeri ohustavad paljud nakkushaigused. Ohtlikumad on marutaud, koerte katk, verine sooltepõletik, maksahaigused ja kennelköha. Neist marutaud on ohtlik ka inimestele.
Koerte nakatumist saavad peremehed ära hoida nende hoolika vaktsineerimisega. Eestis vaktsineeritakse koeri peamiselt viie nakkushaiguse vastu.

 grdmove.gif (404 bytes) Koerte kontaktid inimestega

Koer on kiskja, seda ei saa talle pahaks panna. Omanik peab hoolitsema, et koer talle kuuletuks ega saaks kaasinimesi rünnata. Huntidest põlvnemise tõttu on koerad karjaloomad. Pere käitumise järgi paneb koer paika hierarhia karjas ning koera peremees või perenaine on suure tõenäosusega tema arvates karja juht, kellele loom kuuletub. Looma käitumist saab peremees kujundada teda järjekindlalt kasvatades ja dresseerides.

On koeratõuge, keda inimesed aastasadade vältel on aretanud kurjadeks. Raske on uskuda, et sellisest loomast õnnestuks parimagi kasvatusega teha leebet toakoera – geenid on need, mis panevad koera ründama.

Hulkuvad koerad ei ründa ega ähvarda enamasti inimesi, nad on alandlikud ja abipaluvad. Hoopis teisiti näevad aga välja ja käituvad vabakäigukoerad. Enamasti hästitoidetud, üleolevad, jultunud, ähvardavad, valmis oma tähtsuse rõhutamiseks sind hammustama.

Olgu koer kui tahes heasüdamlik, sattudes võõrasse kohta, kas või paar tänavavahet edasi, hakkab ta kartma ja muutub agressiivseks.

 grdmove.gif (404 bytes) Koera vajadused

Kui koer on vabalt, rahuldab ta ise oma liikumisvajaduse. Ketis peetud loomad muutuvad aja jooksul kurjemaks – eriti, kui neil puudub igasugunegi võimalus jalutuskäikudeks.

Koerad ei vaja tänapäeval jahipidamist, sest looma toidu eest hoolitseb peremees. Koera saab õpetada loomi mitte murdma, et ta poleks metsloomadele ega inimestele ohtlik. Aretustöö tulemusena on paljud toakoerad jahiinstinkti peaaegu minetanud.

Soov anda järglasi on omane kõikidele elusolenditele. Emastel koertel on jooksuaeg kaks korda aastas, isasel kestab see aastaringselt, sõltudes ümbruskonna emaste innatsüklist.

Koerad on metsloomad, kes ründavad siis, kui inimeste käitumine neid hirmutab või ohustab. Enamasti annab inimeste vale käitumine loomadele põhjuse ründamiseks.

Koerte pissitamine parkides ja õuedes muudab oluliselt elukeskkonna kvaliteeti ja reostab keskkonda. Loomade väljaheited on soodsaks pinnaseks mitmesuguste haiguste levimisele.

On üsna tavaline, et lahtiselt peetavatel õuekoertel ilmneb kalduvus hulkuma minna, sest jahipidamine ja kontakti otsimine liigikaaslastega on koera loomulikud instinktid.

Igal koeral on loomulik jahiinstinkt. Metslooma jälgi haistes hakkab ta teda instinktiivselt jälitama. Harilikult ei ole koerad suutelised üksi suuri metsloomi murdma. Karjas tegutsedes võivad hulkuvad koerad aga murda ka suuremaid loomi.

Kuna paaritamata koerad elavad täpselt samasugust täisväärtuslikku elu nagu kõik teisedki koerad, soovitatakse koerte paljunemist piirata hormonaalsete tablettide, hormoonsüstide ning loomade steriliseerimise - kastreerimisega.

Aretustöö tulemusena on mitmeid koeratõuge, kelle käitumine on inimestele ohtlik. Kurjaks kasvatavad koeri ka peremehed ise.

See, et koerad oma territooriumi märgistavad on loomulik. Koer rahuldab oma ihuhädasid, mitte ei reosta tahtlikult keskkonda. Lõhnameele abil vastuvõetavad teated on koertele vajalikud liigikaaslastega suhtlemiseks.