Probleemide lahendamine ja otsuste tegemine

Nii riikliku õppekava üldosas kui ka loodusainete õpetuslikes eesmärkides rõhutatakse vajadust arendada õpilaste probleemide lahendamise ning otsuste langetamise oskusi.

Probleemide lahendamiseks on välja pakutud järgmist mudelit (Eggen & Kauchak, 1999):

  probleemi määratlemine ja selle käsitlemine laiemas kontekstis;
  lahendusstrateegia väljaarendamine;
  valitud strateegia rakendamine;
  saadud tulemustele hinnangu andmine.

Koolitunnis seostub probleemide lahendusoskuse arendamine peamiselt eritüübiliste ülesannete lahendamisega ja praktiliste tööde sooritamisega. Laboratoorsete tööde käigus omandavad õpilased teadusliku meetodi rakendamise oskuse ainekesksete probleemide lahendamisel. Sellistel probleemidel on enamasti üks lahendus. Üheselt lahenduvate probleemide näitel aga ei saa õppida otsuste langetamise oskust – selleks peaks käsitletaval probleemil olema mitu alternatiivlahendust, mille hulgast tuleb sobivaim välja valida.

Igapäevaelus ettetulevad probleemid ongi aga enamasti mitmetahulised, sest nendega seonduvad erinevate huvigruppide tihti üksteisele vastukäivad seisukohad. Sellise probleemi lahendamisel tuleb lisaks teaduslikele seisukohtadele arvestada ka kehtiva seadusandlusega, majanduslike seaduspärasustega ning eetika ja moraali seisukohtadega. Otsuse langetaja peab oskama leida probleemile erinevaid lahendusvõimalusi ning pakkuma välja argumenteeritud ja kõik osapooli võimalikult hästi rahuldava kompromisslahenduse.

Otsuste tegemise mudelis (Huitt, 1992) eristatakse nelja etappi:

  Sisestamisfaasis määratletakse probleem ja analüüsitakse selle olemust.
  Analüüsifaas otsitakse alternatiivseid lahendusi, hinnatakse neid ja valitakse nende hulgast sobivaim.
  Väljastamisfaasis planeeritakse, kuidas langetatud otsust ellu viia.
  Ülevaatefaasis hinnatakse täidesaadetud otsust ja vajadusel korrigeeritakse seda.

Keskkonnaalaste otsuste langetamine

Otsuste tegemise mehhanismi õpetamiseks on üheks sobivaks valdkonnaks looduskeskkond ja selle kaitse. Keskkonnaalased probleemid on enamasti keerukad seetõttu, et nende lahendamisel tekib erinevate huvigruppide vahel palju vastuolulisi arvamusi. Vastuvõetud otsus peab arvestama erinevate sotsiaalsete gruppide vajadusi, kuid samal ajal ei tohi märkimisväärselt kahjustada looduskeskkonda.

Otsuste kvaliteet sõltub eelkõige otsustaja informeeritusest ja hangitud teabe kasutusoskusest. Lisaks probleemi teaduslikule lahendusvariandile peab arvestama kehtivate seaduste, majanduslike seaduspärasuste ning eetika ja moraali valdkonnaga.

Keskkonnaalased otsused sõltuvad ajahetkest, millal need vastu võetakse. Enamasti tuleb langetada mitmeid üksteisega omavahel seotud otsuseid: ühe otsuse vastuvõtmine kitsendab järgmiste langetamise võimalusi. Sageli ei leidu keskkonnaalastele probleemidele üht ja ainuõiget lahendust, vaid tuleb valida alternatiivsete hulgast sobivaim.

Kuidas toimub otsusele jõudmine?

Otsuste tegemist võib ühtlasi käsitleda kontrolli saavutamisena mingi süsteemi üle, et selle kaudu jõuda soovitud olukorrani. Selleks peab otsustaja omama võimalikult täpset ülevaadet süsteemist, mida ta tahab kontrollida. Tal peab kujunema süsteemist mõttemudel, mille abil on võimalik selle omadusi ja funktsioneerimist kirjeldada ning ennustada edaspidiseid muutusi. Mida keerulisemat ja põhjalikumat mudelit probleemi lahendaja süsteemist omab, seda kompetentsemaid otsuseid on ta võimeline vastu võtma. Enamasti takistavad sügavuti mineva ülevaate kujunemist otsustaja teadmised ja vaimsed võimed, aga ka ajalimiit ning seetõttu langetatakse otsuseid lihtsustatud mõttemudeli alusel.

Probleemi olemusest esmase visiooni loomise järgselt hakkab otsustaja otsima alternatiivlahendusi, mis võiksid tema poolt loodud mõttemudelit kõigutada. Need võivad lähtuda probleemiga seotud teiste huvigruppide soovidest, mis võtavad arvesse teaduslikke seisukohti, kehtivat seadusandlust, majanduslikke kalkulatsioone või eetika ja moraali reegleid. Lõpliku otsuse langetamiseks antakse hinnang võimalikele lahendustele ning tehakse esialgses otsuses vajalikke parandusi, kuni jõutakse kõiki tingimusi rahuldava kompromissotsuseni.

Kuidas aitab rühmatöö otsuseid langetada?

Selleks, et luua probleemist adekvaatset mõttemudelit, peab otsustaja arvesse võtma uut informatsiooni ja seostama seda oma varasemate teadmistega. Mälu uuringute kohaselt on inimese töömälu piiratud mahtuvusega ja seetõttu suudab otsustaja mõttemudeli loomisel korraga arvesse võtta mitte enam kui 7-9 fakti või informatsiooni aspekti. Nii võib suur hulk informatsiooni, mis otsust mõjutaks, jääda arvesse võtmata. Otsustajal on mõttemudeli analüüsifaasis ka raske üheaegselt silmas pidada ja hinnata erinevate huvigruppide vastuolulisi arvamusi. Kõige selle tulemusena on ainuisikuliselt kompetentsele otsusele jõudmine raskendatud ja nõuab palju aega.

Otsuste tegemise oskuste kujundamisel on sobivaks meetodiks rühmatöö, mis võimaldab suunata õpilasi probleemile lahendusi otsima erinevatest seisukohtadest lähtuvalt. Enamasti lahutatakse probleem alaülesanneteks, mida lahendavad erinevad õpilasrühmad. Oma eesmärgist lähtudes kasutab iga rühm informatsiooni valikuliselt ja jõuab selle tulemusena neile sobivate otsusteni. Arutelu käigus suudab rühm läbi töötada rohkem olulist informatsiooni ja genereerida enam võimalikke lahendeid kui üksikotsustaja. See võimaldab lõpliku otsuse langetamisel arvestada suurema arvu teguritega. Üheskoos töötades toimib sünergeetiline efekt, osalejad on produktiivsemad ja loomingulisemad kui individuaalselt töötavad otsustajad.

Rühmade otsused võivad olla omavahel vastuolulised. Et jõuda kompetentse lõppotsuseni peaksid rühmade esindajad järgnevalt osalema ühisarutelul ja esindama seal rühma poolt vastuvõetud otsuseid. Just diskussiooni tulemusena võivad sündida valuprobleemide lahendused ja kriisist väljumise meetmed. Rühmatöö lõpptulemusena jõutakse kõiki rühmi rahuldava kompetentse otsuseni (või alternatiivotsusteni), mis on ühtlasi probleemi ratsionaalseks lahenduseks.

Kuidas rakendada rollimängu meetodit?

Õppetöö organiseerimisel peab arvestama klassikollektiivis valitsevaid rühmasuhteid. Rühmatöö edukus oleneb sellest, kuivõrd õpetaja tajub klassis valitsevaid õpilaste omavahelisi suhteid ja üldist psühhokliimat.

Rühmatöö rakendamisel peaks õpetaja silmas pidama järgmisi põhimõtteid:

  Iga klass koosneb mitmest mitteformaalsest rühmast, mida seovad vastastikused vajadused, ühtekuuluvustunne, sümpaatiad, huvid jms. Õpetaja peab rühmade organiseerimisel arvestama õpilastevaheliste suhetega: kes on liidrirollis, kes juhitav ja kes on tõrjutud. Paremaid tulemusi saavutatakse, kui rühm koostatakse nii, et selles on esindatud kõigi staatuste ja erinevate võimetega õpilased.

  Rühmatöös peetakse grupi optimaalseks suuruseks kuni 7 õpilast. See tuleneb sotsiaalpsühholoogilistest seaduspärasustest, mille kohaselt suuremates gruppides väheneb järsult osalejate kommunikatsioonivalmidus ja kahaneb tagasihoidlike õpilaste arutlusest osavõtt.

  Üheks suuremaks probleemiks rühmatöömeetodite kasutamisel on kõigi õpilaste tööle rakendamine. Ebaõnnestunult komplekteeritud rühmades kalduvad võimekamad õpilased kogu tööd ära tegema. Rühmatööoskused arenevad siis, kui igal osalejal aidatakse näha tema rühmasisest rolli.

  Rühmatöö efektiivsus suureneb, kui osalejad pannakse istuma ringi- või nelinurgakujuliselt, nii et kõik rühma liikmed oleksid silmsides ja saaksid jälgida üksteise näoilmet.

Et rühmas toimuv arutelu õnnestuks, tuleb rühmatöö korraldamisel silmas pidada järgmist:

  Käsitletav probleem tuleb väitluse alguses selgelt sõnastada. Diskussiooni käivitamiseks formuleerib õpetaja teema, paneb paika arutelu piirid ja loob probleemiga seotud vastuolusid rõhutades tingimused vaidluse arenguks.

  Tõsisemate probleemide diskuteerimisel soovitatakse jagada üldteema õpilasrühmadele esitatavateks alateemadeks. 10-15-minutilise rühmades toimuva töö järel tutvustavad nende esindajad tehtud järeldusi. Sellele järgneb juba kogu teemat haarav väitlus.

  Arutelu algatamiseks vajavad õpilased käsitletavast teemast lähtuvat eelhäälestatust. Selleks soovitatakse rõhutada rühma liikmete ühtekuuluvustunnet või ühisprobleemi olemasolu.

  Väitluse hõlbustamiseks soovitatakse selle alguses läbi viia ajurünnak, mis loob igal osalejal valmisoleku oma arvamuste väljaütlemiseks. Selleks õhutatakse õpilasi leidma esitatud probleemile nii palju lahendusi, kui vähegi on võimalik. Ajurünnakut kasutatakse sageli ideede ja lahenduste genereerimisel. Lisaks sellele on väidetud, et ajurünnakul on probleemide lahendamisele eelsoojenduslik efekt: vastastikused sõnavahetused diskussioonirühma liikmete vahel suurendavad nende tundlikkust käsitletavate probleemide suhtes ning selle tulemusena tõuseb huvi vastava problemaatika vastu. Õpilased, kes muidu suhtuvad probleemi ükskõikselt, ei suuda õpingukaaslaste entusiasmile vastu seista ja haaratakse arutelusse kaasa.

Kasutatud kirjandus:

Eggen P., Kauchak D. (1999). Educational Psychology: Windows on Classrooms - 4^th ed. Merrill, Prentice Hall Upper Saddle River, New Jersey Columbus, Ohio, 317.

Huitt. W. (1992). Problem Solving and Decision Making: Consideration of Individual Differences Using the Myers-Briggs Type Indicator. Journal of Psychological Type, 24, 33-44.