Probleem: Kas pooldada talvist teede soolatamist?  
Teadmised maanteede soolatamisest

Soolade kasutamine teede korrashoiul

 Libedustõrje eesmärk on sõidutee katte haardeteguri suurendamine

Libedustõrje jaguneb: 

  • teekatte ennetav soolatamine, mida teostatakse1-6 tundi enne võimalikku libeduse teket

  • jäite või lume tõttu libedaks muutunud teepinnale soolalahuse või soola puistamine

  • teepinna haardeteguri suurendamine puistematerjalide puistamisega teele

  • lume- või jääkattega teepinna haardeteguri suurendamine mehhaaniliste vahendite kasutamisega teel
  
Miks just soolad? 

Sellepärast, et sooladel lahustumisel vees muutuvad vee sulamis- ja keemistemperatuur (soola lahus külmub madalamal ja keeb kõrgemal temperatuuril kui puhas ehk mage vesi). Puhas vesi tahkub null kraadi juures, kuid soolane vesi vajab selleks koguni kuni miinus 20 kraadi sõltuvalt soola liigist. Seega talvel tänavatele puistatud sool ei lase vett jääks muutuda ja tee ei muutu libedaks.
Sooladena kasutatakse naatriumkloriidi, magneesiumkloriidi ja kaltsiumkloriidi. 
  
  

Puistematerjalide valikust

20-25% soolalahus (NaCl) on kõige sobivam õhukese jää või härmatise korral ja ennetavaks libedusetõrjeks. Soolalahuse kasutamise peamisteks eelisteks on  operatiivsus ja soola vähene kulu ühekordsel kasutamisel.
Kui katte temperatuur on alla -5 kraadi, kasutatakse lahuse asemel niisutatud soola.
Keedusoola efektiivsus väheneb oluliselt alla -7 kraadi. Keedusoola toimeefekti saab suurendada kaltsiumkloriidi lahuse lisamisega.

Alla -18 kraadi võib kasutada ainult puistematerjale.
Puistematerjalidena kasutatakse libedusetõrjel liiva, sõelmeid, sõelutud või purustatud kruusa ja killustikku. Puistematerjalidel on  lubatud maksimaalne tera läbimõõt 8 mm. Külmumise vältimiseks ja terade paremaks püsimiseks teel võib puistematerjali sisse segada soola.
Lumekattega teede töötlemisel võrk-, jää- ja tappteradega kaasneb tee haardeteguri suurenemine ja puistematerjalide parem püsimine teel.

Soolade mõju taimestikule

Taimed võtavad mullast mineraalsooli ja vett. Juurestiku rakud sisaldavad suhkruid ja teisi lahustunud toitaineid. Lahustunud ainete sisaldus rakumahlas peab alati olema suurem kui mullaosakeste vahel leiduvas vees, sest osmoosi tõttu liigub vesi ainult selles suunas, kus lahustunud ainete kontsentratsioon on suurem, seega tavalisest pinnasest juurestikku ja sealt taime kõikidesse rakkudesse. Muutes aga pinnases oleva vee soolasisalduse liiga suureks, takistame lõpuks täielikult vee liikumise puusse, nii et puu lihtsalt kuivab, ja seda kiiremini, mida soojem ja kuivem on ilm.
 
Kui mullas on NaCl - 0,6%, lakkab taimedel igasugune vee imamine mullast.
Kloriidioone on taimedele vaja osmootse rõhu säilitamiseks, samuti suurendab ta rakkude veepidamisvõimet. Kloor ei moodusta ühendeid orgaaniliste ainetega, liigub taimes väga kiiresti. keskmine sisaldus taimedes on 0,12%.		 K+, Mg²+, Ca²+ on vajalikud rakuorganellide töö reguleerimiseks, Mg²+ kuulub ka klorofülli koostisse, seega on need katioonid taimedele vajalikud
Naatriumiioone taimed tõenäoliselt ei vaja. Osmoosi teel jõuab Na+ siiski taimesse, keskmine sisaldus on 0,02%. Na+ mõjutab taimeraku osmootset rõhku.
 
Mulla mikroorganismid pole kohastunud elama suure soolsusega pinnases. Bakterid ja teised mulla organismid hävivad. Kuna viimased on olulised orgaanilise aine tekitajad, häirub mulla teke. Mulla sõmeraline struktuur kaob, muld tiheneb, mulla vee- ja õhusisaldus väheneb, mis oluliselt mõjutab mulla viljakust. Viimase vähenemisega halvenevad ka taimede kasvutingimused.
Tartlased mäletavad hukkunud hobukastanite rida Vanemuise tänaval linnaliinide bussijaamas, kuivanud pärnasid ja papleid Võru tänaval, vahtraid Riia tänaval... Nende hukkumise peamine põhjus oli ülemäärane kloriidioonide sisaldus pinnases ja lehtedes
Kloori kahjustav mõju ilmneb pärnalehtede välisilmes juba 0,6-0,7%-lise kontsentratsiooni korral. Vähemtundlikud on jalakas,  viirpuu ja kuldsõstar.
Teadlased on veendunud, et kloriidide tarvitamine lumetõrjeks kahjustab tänavaäärset haljastust.
Suurt soolsust taluvad mererandade taimekooslused. Tee ääres aga rannataimed ei kasva, seetõttu sool kahjustab neid. Suurenenud kloriidide sisaldus mullas põhjustab soolade kogunemist taimedesse. Rohttaimed taluvad soolsust paremini kui puittaimed (eriti tundlikud pärn ja hobukastan). Lehtedesse kogunevad soolad põhjustavad klorofülli hävimist. Sooldunud pinnases ei liigu vesi enam mullast taime juurtesse, vaid vastassuunas. 
Mõõtmisi on tehtud Tallinnas Pärnu maanteel Järvel, kus liiklus ja soolatamine on väga intensiivsed, kuid muru halba seisukorda ei ole märgatud. Viimastel aastatel on olukord palju paranenud, sest soolaga enam ei liialdata, lume-soola segu koristatakse kiiresti ja ei teki kuhjatisi teede äärde 
Mida peaks teadma ja jälgima?

Suure tee lähedal ei tohiks kasvatada puu-, juur- ja teravilja, sööta piimakarja, korjata seeni ja marju. Raskmetallid, eriti plii, kogunevad mullas ja taimedes, jõudes sealt toiduahelat pidi ka inimese toidulauale. 
 

 
Teeäärsete muldade naatriumi ja kloori sisaldused mullaprofiili piires muutuvad sõltuvalt kaugusest sõiduteest kui ka ajaliselt. Kevadel vahetult peale lume sulamist on sõiduteedeäärsetel aladel selgesti eraldatav sõiduteelt haljastusele sattunud liiv. Naatriumi ja klooriga rikastunud liiv satub teeäärsele haljastule enamasti 1-2 m laiusele teeäärsele ribale sõidukite liikumisel, tee äärde kuhjatud lumevallide sulamisel kui ka kevadise sõiduteede puhastamisega. Peale kandunud liivakiht on õhuke (kohati kuni 2 cm) ja ei ole lausaline, naatriumi ja kloori sisaldused on aga suhteliselt suured. Soolatamise mõju sõiduteest kaugenedes nõrgeneb, mida näitab ka naatriumi ja kloori sisalduste vähenemine muldades.

 
1987. a. kevadel oli kloorisisaldus
  
20cm sügavusel 30-40cm sügavusel
2m kaugusel teest 5mg/100g 6mg/100g
5m  kaugusel teest 3mg /100g 2mg/100g
10m kaugusel teest 4mg/100g 2mg/100g

 
1987. a. sügisel oli kloorisisaldus
  
20cm sügavusel 30-40cm sügavusel
2m kaugusel teest 3mg/100g 3mg/100g
5m  kaugusel teest 2mg/100g 2mg/100g
10m kaugusel teest  2mg/100g 2mg/100g

  
Teeäärseid murusid kahjustavad peamiselt nii sõidukite kui lumekoristusmasinate poolt pritsitud kütus ja teehooldusvahendite poolt saastatud lume-liivasegu. Kahjustavalt mõjuvad nii Na, Cl ja raskemetallide kõrged kontsentratsioonid teeäärses mullas kui ka pealekandunud liiva hulk, mis võimaldavad kasvada vaid kõige suurema soolataluvusega ning lahtist liiva taluvatel liikidel nagu harilik orashein, hanijalg, linnurohi. Kahjustunud on peamiselt 1-2m laiune vöönd sõidutee ääres, kus on ka muru katvus väiksem.

Eelmise uurimisperioodiga (1986-1987) võrreldes on paljude magistraalteede äärde sõidutee serva rajatud kivipiirded, mis vähendavad nii sõidukite pealesõidust tingitud murude mehhaanilist kahjustamist kui ka pealesattuva saasteainerikka soola-liivasegu hulka, mistõttu on paranenud ka murude teeäärsete vööndite olukord.