Probleem: Kas rajada Eestisse tuumajaam?

Tuumaelektrijaama ehitamine maksab väga palju - Endel Lippmaa järgi umbes 5 miljardit USA dollarit. Järelikult ligi 1000 dollarit elaniku kohta. Nii väikese riigi jaoks nagu Eesti on see väga tõsine probleem.

Väidetakse, et kaasaegsed tuumaelektrijaamad on ohutud. Aga eksimised on sageli inimeste poolt põhjustatud. Kui me tahame hakata ehitama tuumajaama, siis oleks juba mitmeid aastaid varem pidanud välja valima ja väga heal tasemel koolitama väga andekaid inimesi, kes hakkavad jaamas tööle. See peab olema kaader, kes on täiesti usaldusväärsed. Nende inimeste palgad on väga kõrged. Eestis määratakse ettevõtete juhid valitsuse poolt, kus parteidel on eesõigus (kohustus) valida oma esindajaid väga tähtsate ettevõtete etteotsa.

Tuumaelektrijaamad toovad kaasa väga palju lahendamata keskkonnaprobleeme: kuhu panna jäätmed, kuidas vältida ohtusid, kuidas kaitsta inimesi jpm. Praegu ei või ette näha kõiki selles peituvaid riskitegureid.

Kõik tuumajäätmed on keskkonnale ohtlikud. Osa jäätmeid on väga radioaktiivsed, nende töötlemiseks on kasutatud mitmesuguseid võimalusi. Praegu on levinud nende jäätmete matmine erilistesse hoidlatesse sügavale maapõue. Paratamatult satub osa radioaktiivseid jääke konteinerist välja põhjavette (1200m sügavusse). Millised tagajärjed kaasnevad nende süsteemide või jäätmete kasutamisele näiteks 100 aasta pärast?

Ohutuid kiirgusdoose ei ole. Kiiritus soodustab pahaloomuliste kasvajate teket. Doosi suurenedes suureneb vähirisk, kuid haigestumus hakkab sagenema alles 10 aasta (leukooside korral 2-5 aasta) möödudes pärast kiirituse saamist. Pärast tuumakatastroofi Tšernobõlis (26.04.1986) on Valgevenet tabanud rahvastikukatastroof, levivad viljatus ja geneetilised mutatsioonid. Riskitsoonis, kus ikka veel elab umbes miljon inimest, on registreeritud tuhandeid kilpnäärmevähi juhtumeid.

Keegi ei suuda ennustada, milliseks kujuneb Tšernobõli katastroofi tagajärjel kannatada saanud või oma tervise ja elugi kaotanud inimeste lõplik hulk. Inimkonnale on läinud paljudeks aastakümneteks kaduma Euroopa üks kauneimaid ja puutumatuimaid maastikke - Polesje. Kiiritus on neil aladel tugevasti mõjutanud metsloomade, lindude ja putukate sigimist. 1990. aastal ei nähtud Tšernobõli ümbruses näiteks ainsatki maipõrnikat, kuigi kunagi oli see putukaliik neis paikades väga levinud. Lindude munakoortesse ladestunud radioaktiivne strontsium tapab linnulooted enne, kui nad jõuavad kooruda. Et kiirgus kiirendab elusrakkude pooldumist, johtub sellest tõenäoliselt ka loomade kiire vananemine. Tšernobõli ümbruses ei ela põldhiired vanemaks kui neli kuud.

Peaaegu alati on katastroofid ootamatud. Maailm teab mitmeid näiteid selle kohta, et ohumärgid on spetsialiste, riigimehi jt. juba korduvalt hoiatanud, aga seda varjatakse üldsuse eest. Veel hullem on, kui varjatakse juba toimunud avariid, nagu see oli Tšernobõlis. Tollase Nõukogude Liidu ametimehed asusid aega viitmata tõmbama juhtunule saladuskatet. Isegi Tšernobõli elanikud said juhtunust teada poolteise ööpäeva möödudes. Laiema avalikkuse ette jõudis teade avariist 4 päeva hiljem.

Kui 15.detsembril 2000 suleti igaveseks ajaks kurikuulus Tšernobõli tuumajaam, ohkasid paljud inimesed kergendatult - üks ammuseid košmaare on leidnud lõpu. Kuid tegelikult ei välista miski Tšernobõli katastroofi kordumist - ainult et Eesti piiridele palju lähemal, mõnesaja kilomeetri raadiuses, paikneb vähemalt kaks tuumajaama, mille reaktorid sarnanevad Tšernobõli omadega nagu kaks tilka vett. Kõige ohtlikum on Peterburist 80 kilomeetrit Eesti poole paiknev Sosnovõi Bori tuumajaam. Korra on sealt juba tulnud kurjakuulutavaid sõnumeid. 1992. aasta 24. märtsil sundis rike reaktori jahutussüsteemis halvima vältimiseks paiskama õhku radioaktiivseid gaase. Eksperdid hindasid juhtumit seitsmepalli skaalal 3-4 palli vääriliseks (tuumakatastroof Tšernobõlis oli 7 palli).

Venemaal on maailma võimsamaid RBMK-1000 tüüpi reaktoreid praegu 11: neli Sosnovõi Boris, sama palju ka Kurskis ning kolm Smolenskis.

Sosnovõi Bori tuumajaama on ennekõike keskkonnakaitsjad, aga ka mitmed tuumaeksperdid hinnanud üheks maailma kõige vähem turvaliseks. Sosnovõi Bori töötajad on ohust teadlikud. Üks inseneridest, Sergei Haritonov, on juba mitu aastat nõudnud valitsuselt raha ohutusnõuete parandamiseks. Vastus: ta vallandati töölt.

Üks põhjustest peitub kahtlemata selles, et Sosnovõi Bor sõltub peaaegu täielikult tuumajaamast, mis annab inimestele tööd ja leiba. Pikaajalised võitlused tuumajaama saatuse üle on tekitanud linlastes aga tüdimust.

Lisaks Venemaale paikneb kaks samasugust, kuid veelgi võimsamat reaktorit Leedus Ignalinas. Ka seal on ohumärke õhus rippunud. Leedu on lubanud Euroopa Liidu tugeva surve all - ühe reaktori sulgeda aastaks 2005. Otsus ei sündinud kergelt, sest 81% Leedu energiavajadusest katab just Ignalina.

Rootsis korraldati 1980. aastal rahvahääletus, mille otsus nägi ette sulgeda praegused 12 reaktorit aastaks 2010. Saksamaa on otsustanud oma tuumajaamad lähema 30 aasta jooksul sulgeda, ka teised maad otsivad alternatiivseid lahendusi.