Rabakonn - täiendav info

Rabakonn

Liiginimi eesti keeles Rabakonn

Liiginimi ladina keeles Rana arvalis

Suurus Kehapikkus 5-7 cm.

Levik Rabakonna levila ulatub Kirde-Prantsusmaast, Belgiast, Taanist ja Hollandist Jenissei jõeni. Levila põhjapiir ulatub Lapimaani. Eestis on levinud kõikjal.

Arvukus Suhteliselt sage liik, kuid levila on killustunud ja arvukus vähenenud.

Elupaik ja eluviis Eelistavad niiskeid alasid - rabad, niisked põllud ja rohumaad, veekogude ümbrused, suurveega üleujutatavad alad. Kudemisveekogud on väga erinevad, nii püsi- kui ka ajutised veekogud. Veedab maismaal suurema osa oma elust. Talvituvad lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne, üksikult. Võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti. Päevaks varjuvad vahel niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne.

Toitumine Toituvad erinevatest selgrootutest, peamiselt on toiduks mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Kullesed söövad vetikaid.

Sigimine Sigivad varakevadel kõik korraga. Eelistavad kudeda rohuse põhjaga metsaveekogudes, turbaaukudes, tiikides ja üleujutatud heinamaadel. Emased koevad 1-2 kudupalli, milles on kokku 2000-4000 muna. Üks kudupall on 10-15 cm läbimõõduga sültjas klomp.

Areng Kullesed kooruvad 2-4 nädalat pärast kudemist. Äsja moondunud konnad on 1-1,5 cm pikkused ja on aktiivsed päeval. Suguküpseks saavad 2-3aastaselt. Looduses võib elada kuni 10aastaseks.

Ohustatus ja kaitse Kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eestis hinnatud ohulähedaseks liigiks - elupaikade hävimise ja kvaliteedi languse tõttu asurkonnad kaovad ja levila killustub. Kullesed ja kudu on väga tundlikud igasugu reostusele. Rändeaegne suremus teedel on väga kõrge.

Liiginimi eesti keeles	Rabakonn
Liiginimi ladina keeles	Rana arvalis
Suurus	Kehapikkus 5-7 cm.
Levik	Rabakonna levila ulatub Kirde-Prantsusmaast, Belgiast, Taanist ja Hollandist Jenissei jõeni. Levila põhjapiir ulatub Lapimaani. Eestis on levinud kõikjal.
Arvukus	Suhteliselt sage liik, kuid levila on killustunud ja arvukus vähenenud.
Elupaik ja eluviis	Eelistavad niiskeid alasid - rabad, niisked põllud ja rohumaad, veekogude ümbrused, suurveega üleujutatavad alad. Kudemisveekogud on väga erinevad, nii püsi- kui ka ajutised veekogud. Veedab maismaal suurema osa oma elust. Talvituvad lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne, üksikult. Võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti. Päevaks varjuvad vahel niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne.
Toitumine	Toituvad erinevatest selgrootutest, peamiselt on toiduks mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Kullesed söövad vetikaid.
Sigimine	Sigivad varakevadel kõik korraga. Eelistavad kudeda rohuse põhjaga metsaveekogudes, turbaaukudes, tiikides ja üleujutatud heinamaadel. Emased koevad 1-2 kudupalli, milles on kokku 2000-4000 muna. Üks kudupall on 10-15 cm läbimõõduga sültjas klomp.
Areng	Kullesed kooruvad 2-4 nädalat pärast kudemist. Äsja moondunud konnad on 1-1,5 cm pikkused ja on aktiivsed päeval. Suguküpseks saavad 2-3aastaselt. Looduses võib elada kuni 10aastaseks.
Ohustatus ja kaitse	Kuulub III kaitsekategooriasse ja on Eestis hinnatud ohulähedaseks liigiks - elupaikade hävimise ja kvaliteedi languse tõttu asurkonnad kaovad ja levila killustub. Kullesed ja kudu on väga tundlikud igasugu reostusele. Rändeaegne suremus teedel on väga kõrge.