Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Eoseid neil ei moodustu. Erinevatel taimeliikidel toimub vegetatiivne paljunemine juure, varre, lehe, võsu või nende muudendite abil. Vegetatiivne paljunemine esineb sporofüüdil (2n). Põhiosa õistaimest ongi sporofaasis. Gametofüüt (1n) on äärmiselt taandarenenud ning see koosneb üksnes tolmuterast (isasgametofüüt) ja lootekotist (emasgametofüüt).

Sugulise paljunemise organiks on õis. Selles paiknevad tolmukad ja emakas (või emakad). Isassugurakud moodustuvad tolmuka tolmukapeas ja munarakk – emaka sigimikuosas. Sigimikus asub 1 või mitu seemnealget. Seemnealget kaitsevad seemnealgmekatted, milles on väike ava – seemnepilu. Seemnealgmes on lootekott, milles arenevad 8 rakku. Neist kaks suurimat on munarakk (1n) ja keskrakk (2n). Tolmukapeas moodustuvad tolmuterad, milles valmivad viburiteta isassugurakud – spermiumid (1n).

  Õistaimede arengutsükkel

Õistaimede arengutsükkel


Tolmlemisel väljuvad tolmuterad tolmukapeadest õietolmuna  ja satuvad emakasuudmele. Seejärel areneb tolmuterast lähtuv tolmutoru. See kasvab läbi emakasuudme sigimikku, läbib seemnepilu ja jõuab seemnealgmesse. Spermiumid liiguvad mööda tolmutoru lootekotti. Üks isassugurakkudest viljastab munaraku, teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi nimetatakse kaheliviljastumiseks. Viljastunud munarakust (2n) ehk sügoodist areneb idu. Spermiumiga ühinenud keskrakust (3n) kujuneb seemne toitekude. Kaheliviljastumise järgselt areneb sigimikus paiknev seemnealge seemneks.

Sigimik koos seemnetega moodustab vilja. Mõnedel liikidel osaleb vilja moodustumises lisaks sigimikule ka õiepõhi (näiteks õunvili harilikul pihlakal). Vili kaitseb seemneid ja aitab kaasa nende levikule. Kui seemned satuvad soodsatesse arengutingimustesse, siis nad hakkavad idanema. Idu arenguks kasutatakse seemne toitekoes olevaid varuaineid.