Õ istaimed
paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Eoseid neil ei moodustu.
Erinevatel taimeliikidel toimub vegetatiivne paljunemine juure,
varre, lehe, võsu või nende muudendite abil. Vegetatiivne
paljunemine esineb sporofüüdil (2n). Põhiosa õistaimest ongi
sporofaasis. Gametofüüt (1n) on äärmiselt taandarenenud ning
see koosneb üksnes tolmuterast (isasgametofüüt) ja lootekotist
(emasgametofüüt).
Sugulise paljunemise organiks on õis. Selles
paiknevad tolmukad ja emakas (või emakad). Isassugurakud
moodustuvad tolmuka tolmukapeas ja munarakk – emaka sigimikuosas.
Sigimikus asub 1 või mitu seemnealget. Seemnealget kaitsevad
seemnealgmekatted, milles on väike ava – seemnepilu.
Seemnealgmes on lootekott, milles arenevad 8 rakku. Neist kaks
suurimat on munarakk (1n) ja keskrakk (2n). Tolmukapeas
moodustuvad tolmuterad, milles valmivad viburiteta isassugurakud
– spermiumid (1n). |
Õistaimede
arengutsükkel |
Tolmlemisel väljuvad tolmuterad tolmukapeadest õietolmuna
ja satuvad emakasuudmele. Seejärel areneb tolmuterast lähtuv
tolmutoru. See kasvab läbi emakasuudme sigimikku, läbib
seemnepilu ja jõuab seemnealgmesse. Spermiumid liiguvad mööda
tolmutoru lootekotti. Üks isassugurakkudest viljastab munaraku,
teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi
nimetatakse kaheliviljastumiseks. Viljastunud munarakust (2n) ehk
sügoodist areneb idu. Spermiumiga ühinenud keskrakust (3n)
kujuneb seemne toitekude. Kaheliviljastumise järgselt areneb
sigimikus paiknev seemnealge seemneks.
Sigimik koos seemnetega moodustab vilja. Mõnedel
liikidel osaleb vilja moodustumises lisaks sigimikule ka õiepõhi
(näiteks õunvili harilikul pihlakal).
Vili kaitseb seemneid ja aitab kaasa
nende levikule. Kui seemned satuvad soodsatesse
arengutingimustesse, siis nad hakkavad idanema. Idu arenguks
kasutatakse seemne toitekoes olevaid varuaineid.
|
|
|