Vetikad paljunevad nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine võib toimuda vegetatiivselt või eostega. Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks. Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.

Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal taimel või erinevatel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi (1n) keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid (1n) ja munarakk (1n). Selle tulemusena moodustub sügoot (2n). Suguline paljunemine võib toimuda ka konjugatsioonil. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Selliselt paljuneb osa rohevetikaid.

 keermikvetikas

Keermikvetika konjugatsioon 

  Vetikate arengutsükkel

                            Vetikate arengutsükkel

 

Mõlemal mainitud juhul järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood. Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetikataimeks – gametofüüdiks (1n). Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks (2n). Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid (1n) või viburiteta autospoorid (1n). Eostest arenevad taas gametofüüdid (1n). Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.