Hõimkond:

See on kõige liigirikkam vetikahõimkond (umbes 8000 liiki). Ka ehituse poolest on rohevetikad kõige mitmekesisemad. Nad võivad olla üherakulised viburitega või viburiteta, aga ka koloonialised või hulkraksed. Kõige lihtsama ehitusega hulkraksed rohevetikad on niitjad, täiuslikumad – plaatja tallusega. Erinevate liikide suurus varieerub mõnest mikromeetrist mõnekümne sentimeetrini.

Rohevetikad sarnanevad oma rakkude ehituse ja pigmentide sisalduse poolest kõrgemate taimedega. Nende rakukest koosneb põhiliselt tselluloosist. Erinevatel rohevetikate liikidel on kromatofooride kuju, suurus ja asend ja arv erinev. Peamine kromatofoorides esinev pigment on klorofüll. Enamikul rohevetikate varuaineks on tärklis.

Rohevetiktaimedel esinevad kõik suguta ja sugulise paljunemise viisid. Elutsüklid on neil erinevad, enamikul domineerib gametofüüt.

Rohevetikad elavad põhiliselt mageveekogudes, kuid ka soolases vees. Vähesed on kohastunud eluks väljaspool veekogusid: mullapinnal või selle pindmistes kihtides, aga ka teistel taimedel – epifüütidena. Mitmed üherakulised rohevetiktaimede liigid elavad sümbiontidena teistes organismides.

Hõimkond:

Nimetus punavetikad tuleneb neile taimedele omasest talluse värvusest. Punavetiktaimi on ligikaudu 4000 liiki,  tänapäeval ei kuulu nad süstemaatiliselt taimeriiki, vaid on protistid. Olenevalt liigist ja kasvukohast varieerub punavetikate värvus roosast tumepunaseni. Mõned punavetikad võivad olla ka sinakasrohelised või kollakad. Niisuguse värvuse annavad punavetikaile nende rakkudes koos klorofülli, karotiini ja ksantofüllidega sisalduvad pigmendid (fükoerütriin ja fükotsüaan). Tänu nendele, ainult punavetikatele omastele pigmentidele, suudavad nad kasutada väga nõrka valgust, milleks teised vetikad pole võimelised. Nii suudavad nad elada meredes ja ookeanides kuni 200 meetri sügavusel. Punavetikate massilise leviku piiriks on siiski 40-60 meetrit. Kõige arvukamalt kasvab erinevaid punavetikate liike troopilistes meredes.

Valdav enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Valdavalt on nad pruunvetikatest väiksemad, sest nende talluse pikkus ei ületa ühte meetrit. Punavetiktaimede välisehitus on erinev. Tallus võib olla niitjas või põõsakujuline ning kinnituda kivisele merepõhjale haardketta või risoidide abil. Küllalt levinud on ka lamedad, plaatjad punavetikad, mis kleepuvad alusele ainult servaga või kasvavad koorikuna. Mõnede liikide tallus võib olla lehetaoliselt lame või tüvesarnaselt silinderjas.

Punavetikate paljunemisviisid on omapärased. Nende eostel ja sugurakkudel puuduvad viburid.

Meres on punavetiktaimed olulised orgaanilise aine tootjad. Nad on toiduks paljudele mereloomadele. Punavetikate tähtsus seisneb ka vee looduslikus isepuhastumises.

Punavetikate majanduslik tähtsus tuleneb nende rakkukestades hulgaliselt sisalduvatest kallerduvatest ainetest. Neist kõige tuntum on agar. Seda ainet kasutatakse laialdaselt meditsiinis, mikrobioloogias, toiduainete-, tselluloosi- ja tekstiilitööstuses. Näiteks kogutakse agarit Hiiuma lähistel merest.

Koos teiste meredes kasvavate vetikatega valmistatakse punavetikatest vetikajahu, mida söödetakse kariloomadele ja kasutatakse väetiseks. Punavetikaid süüakse salatina ja kasutatakse liha- ja kalaroogade garneerimiseks. Jaapanis kasvatatakse ühte punavetikaliiki (porfüüra) alates XVII sajandist. Porfüüra on Jaapanis hinnatud köögivili. Selle vetikaliigi tallus on paari rakukihiline, plaatja kujuga. Talluse suurus ulatub mõnest kuni mõnekümne sentimeetrini.

Hõimkond:

Pruunvetiktaimed on valdavalt makroskoopilised merevetikad, kes kuuluvad protistide hulka. Neid on umbes 1500 liiki. Pruunvetikate kuju on küllaltki varieeruv – mõned liigid meenutavad välimuselt kõrgemaid taimi. Nad on rannavete asukad, kes kinnituvad kaljusele või kivisele merepõhjale risoidide või haardkettaga.

Pruunvetikate värvus võib olla oliivrohelisest tumepruunini. Seda põhjustavad pruunvetikate rakkudes leiduvad iseloomulikud pigmendid – fükoksantiin ja teised ksantofüllid. Lisaks nendele esinevad rakkudes ka karotinoidid ning muidugi klorofüll. Pruunvetikate rakkude omapärasteks moodustisteks on füsoodid. Need on vakuoolid, mis sisaldavad parkaineid (tanniine). Osal plaatjas tallusega pruunvetikatel on välja kujunenud assimilatsiooni, mehhaaniline ja juhtkude. Enamik neist vetikaliikidest on mitmeaastased taimed.

Pruunvetikad paljunevad vegetatiivselt, eoseliselt ja ka suguliselt.

Pruunvetikad on valdavad jahedate ja külmade merede põhjaelanikud. Nad kuuluvad enamasti fütobentosesse ja moodustavad veealuseid tihnikuid. Pruunvetiktaimede massilise leviku piiriks on 6-15 m. Selge ja läbipaistva vee korral kasvavad pruunvetikad veel 20-30 meetri sügavusel. Laugja põhjaga mere puhul võib pruunvetikate kasvuala ulatuda rannast  5-10 km kaugusele. Troopilistes ja soojades meredes esinevad pruunvetikad harvem. Üks neist on mariadru (Sargassum), mis moodustab Atlandi ookeanis Sargasso meres tiheda ujuva massi. Selle vetikaliigi järgi ongi see meri oma nime saanud.

Pruunvetikad sisaldavad suhteliselt suurel hulgal joodi ja teisi mikroelemente, seepärast kasutatakse neid söödajahu valmistamiseks. Värskeid ja komposteeritud pruunvetikaid tarbitakse väetisena.

Iidsetest aegadest alates kasutatakse pruunvetikaid meditsiinis kilpnäärme alatalitluse korral. Eriti vajalik on pruunvetikaid süüa mägirajoonides, kus pinnase joodisisaldus on väga madal ja seetõttu sisaldavad ka toiduained joodi ebapiisavalt. Nüüdisajal valmistatakse merikapsast (lehtadrust) dražeekomme, mida soovitatakse tarbida joodivaeguse korral joogivees ja toidus. Tekivad üha uued pruunvetikate rakendusalad. Nii näiteks kasutatakse pruunvetikaid preparaatide valmistamisel, mis soodustavad radioaktiivsete ainete väljutamist organismist.

Ammustest aegadest alates kasvatatakse Idamaades lehtadru toidutaimena. Temast valmistatakse mitmesuguseid toite, suupisteid ja maiustusi. Lehtadru kuulub ka mõnede suppide ja salatite koosseisu.

Pruunvetikate oluliseks negatiivseks omaduseks inimese seisukohalt on pealiskasvude moodustamine erinevatel veealustel ehitistel ning paatidel ja laevadel.

Intensiivne makroskoopiliste pruunvetikate kasutamine, samuti rannikulähedase mere saastumine on viinud nende taimede looduslike varude ohtlikule vähenemisele. Sellest tingituna kasvatatakse pruunvetikaid lisaks Hiinale ja Jaapanile ka teistes riikides – USA-s, Norras ja Suurbritannias.