Eestikeelne nimi	aas-karukell
Ladinakeelne nimi	Pulsatilla pratensis (L.) Mill.
Rahvapärased nimed	karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur, piibutops
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda karukell.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10-30 (50) cm.
Õis	Longus, harva püstine, kellukjas, mõlemasuguline lahklehise õiekattega, õie läbimõõt 1,5-3 cm. Kroonlehed puuduvad, õiekatte moodustavad 6 (5-7) violetset või mõnikord kollakasvalget tupplehte, mille otsad on väljapoole käändunud. Värvus muutub õite vananedes hallikassiniseks. Sigimik ja õiekattelehed tihedalt karvased. Õitseb mais ja juunis.
Vili	Viljad kuni 6 cm pikkuse emakakaelaga pähklikesed, üleni tihedalt karvased. On tuullevija.
Leht	Juurmised ilmuvad õitsemise ajal või veidi hiljem, noorelt tihedalt karvased, hiljem eriti allküljelt. Lehelaba kaheli-sulgjagune, osad kitsaslineaalsed, 1-3 mm laiad, teritunud. Püsivad haljastena kuni septembri keskpaigani. Varrelehed jagunenud lineaalseteks osadeks, kinnituvad männasena õiest allpool, tihedalt karvased. Kuivavad varsti pärast viljade valmimist.
Vars	Maapealne õisi kandev vars on 10-30 (50) cm kõrge, kaetud pehmete karvadega.
Maa-alune osa	Risoom on mustjaspruun, tugev, harunev, püstine.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomiharudega.
Levik ja ohtrus	Levinud Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas. Eestis hajusalt, areaali põhjapiiril.
Kasvukoht	Toitainetevaesel pinnasel: kuivades männimetsades, nõlvadel, liivastel metsaservadel, raudteetammidel, loometsas, looniidul.
Koht ökosüsteemis	Lehtedel elab palju eri liike parasiitseeni.
Kaitse	III kategooria kaitsealune taim. Pole haruldane, kuid rohke korjamise tõttu on arvukus vähenenud, samuti kannatab looduslike kasvukohtade vähenemise tõttu.
Kasutamine	On kasutatud ravimtaimena sinepipulbri lisandina läkaköha, bronhiidi ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Lehtede ekstrakt on tugeva baktereid ja seeni hävitava toimega. On kasutatud ka soolatüügastest vabanemiseks, närvivalude, tuberkuloosi ja suguhaiguste puhul ning kuseeritust soodustava ja oksele ajava vahendina. Kogumine on keelatud, sest taim on kaitsealune ja lisaks on kogu taim mürgine. Lenduv mürk võib kahjustada silmi ja hingamisteid, nahale sattudes põhjustab punetust, sügelemist, turseid ja villide teket, mis hiljem asenduvad raskesti paranevate haavanditega. Terava põletava maitse tõttu esineb mürgistusi harva. Sissesöömisel tekib esmalt terav põletus seedekulgla ülemistes osades, seejärel valud maos, kõhulahtisus, edasi peapööritus, krambid ja teadvusetus. Suur annus võib põhjustada südame- ja hingamisseiskuse. Kuivamisel mürgisus kaob. Väga kaunis dekoratiivtaim, õitseb kuu aega.
Sarnased taimed	Palu-karukell ja ojamõõl. Palu-karukellal on õis püstine, mitte longus, juurmised lehed tekivad alles pärast õitsemist.. Ojamõõlal on varrel tipu suunas suurenevate lehekestega, juurmised lehed on katkematult paaritusulgjad.