| Eestikeelne
nimi |
harilik
ädalalill |
 |
| Ladinakeelne
nimi |
Parnassia
palustris L. |
| Rahvapärased
nimed |
raudnael, maksa
rohi, südamelill, sügislumelill |
| Süstemaatiline
kuuluvus |
Kuulub sugukonda
kivirikulised, perekonda ädalalill. |
| Eluvorm |
Mitmeaastane
suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus
10-40 cm. Kogu taim on karvadeta. |
| Õis |
Üksikult
varre tipul, viietine. Õiekate kaheli, lahklehine. Tupplehed
süstjad, lühidalt teritunud. Kroonlehed valged, laimunajad või
elliptilised, pikkus 5-15 mm, laius 4-12 mm, 5-15
rohelise või tumeda soonega, tömbi või lühidalt ja laialt
teritunud tipuga. Peale tolmukate esinevad kõlutolmukad, mis
on ülaosas lõhestunud niitjateks osadeks. Tolmukad on alusel
paksude, ülaosas ahenevate niitidega. Õitseb juulis ja
augustis. Õis on mee lõhnaga. |
| Vili |
Nelja
pikipraoga avanev kupar. Seemned helepruunid, äärtel
heledamad, 0,5 mm pikkused. |
| Leht |
Esinevad
nii juurmised kui varrelehed. Juurmised kuni 7 cm pikkuse
rootsuga, lehelaba pikkus 2-4 cm, laius kuni 3 cm, kujult ovaalsed
kuni munajad, südaja alusega, tömbi või ümardunud tipuga,
terve servaga. Varrel vaid üks rootsuta varreümbrine leht,
varre keskkohal või veidi allpool. |
| Vars |
Vars
üksikult või mitmeti, veidi kandiline, ei harune |
| Maa-alune
osa |
Risoom
on lühike. |
| Paljunemine |
Paljuneb
seemnetega. |
| Levik
ja ohtrus |
Levinud
kogu Euroopas, Ida-Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias,
Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline. |
| Kasvukoht |
Niisketel
niitudel ja puisniitudel, madal- ja siirdesoos. |
| Koht
ökosüsteemis |
Tolmeldavad
putukad. |
| Kaitse |
Ei
kuulu kaitstavate taimede nimekirja. |
| Kasutamine |
Taim
on maitselt kibe, omab kootavat toimet. Mõnedel andmetel on ka
mürgine. |
| Sarnased taimed |
Ädalalille
perekonnas kasvab Eestis ainult üks liik, harilik ädalalill,
mis tähendab, et väga lähedasi sugulasliike sellel taimel
Eestis ei levi. See aga ei tähenda, nagu saaksid ainult
lähedased liigid omavahel sarnased olla. Sageli on koguni
vastupidi ja sugulusideme järgi kaugemad liigid on välimuse
poolest sarnasemad. Sellegipoolest on ädalalill Eesti looduses
võrdlemisi eriilmeline, ega lähe arvatavasti kuigi kergesti
teistega segi. Ädalalille juurmised lehed meenutavad pisut
mõne kannikese lehti, aga erinevalt kannikestest on ädalalille
lehe serv täiesti terve ja lehe alakülg hõbeja kirmega.
Ädalalille üksik suur valge õis meenutab ülase või laanelille
õit. |