Eestikeelne nimi | harilik ädalalill | |
Ladinakeelne nimi | Parnassia palustris L. | |
Rahvapärased nimed | raudnael, maksa rohi, südamelill, sügislumelill | |
Süstemaatiline kuuluvus | Kuulub sugukonda kivirikulised, perekonda ädalalill. | |
Eluvorm | Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 10-40 cm. Kogu taim on karvadeta. | |
Õis | Üksikult varre tipul, viietine. Õiekate kaheli, lahklehine. Tupplehed süstjad, lühidalt teritunud. Kroonlehed valged, laimunajad või elliptilised, pikkus 5-15 mm, laius 4-12 mm, 5-15 rohelise või tumeda soonega, tömbi või lühidalt ja laialt teritunud tipuga. Peale tolmukate esinevad kõlutolmukad, mis on ülaosas lõhestunud niitjateks osadeks. Tolmukad on alusel paksude, ülaosas ahenevate niitidega. Õitseb juulis ja augustis. Õis on mee lõhnaga. | |
Vili | Nelja pikipraoga avanev kupar. Seemned helepruunid, äärtel heledamad, 0,5 mm pikkused. | |
Leht | Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised kuni 7 cm pikkuse rootsuga, lehelaba pikkus 2-4 cm, laius kuni 3 cm, kujult ovaalsed kuni munajad, südaja alusega, tömbi või ümardunud tipuga, terve servaga. Varrel vaid üks rootsuta varreümbrine leht, varre keskkohal või veidi allpool. | |
Vars | Vars üksikult või mitmeti, veidi kandiline, ei harune | |
Maa-alune osa | Risoom on lühike. | |
Paljunemine | Paljuneb seemnetega. | |
Levik ja ohtrus | Levinud kogu Euroopas, Ida-Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline. | |
Kasvukoht | Niisketel niitudel ja puisniitudel, madal- ja siirdesoos. | |
Koht ökosüsteemis | Tolmeldavad putukad. | |
Kaitse | Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. | |
Kasutamine | Taim on maitselt kibe, omab kootavat toimet. Mõnedel andmetel on ka mürgine. | |
Sarnased taimed | Ädalalille perekonnas kasvab Eestis ainult üks liik, harilik ädalalill, mis tähendab, et väga lähedasi sugulasliike sellel taimel Eestis ei levi. See aga ei tähenda, nagu saaksid ainult lähedased liigid omavahel sarnased olla. Sageli on koguni vastupidi ja sugulusideme järgi kaugemad liigid on välimuse poolest sarnasemad. Sellegipoolest on ädalalill Eesti looduses võrdlemisi eriilmeline, ega lähe arvatavasti kuigi kergesti teistega segi. Ädalalille juurmised lehed meenutavad pisut mõne kannikese lehti, aga erinevalt kannikestest on ädalalille lehe serv täiesti terve ja lehe alakülg hõbeja kirmega. Ädalalille üksik suur valge õis meenutab ülase või laanelille õit. |