Eestikeelne nimi	(harilik) hiirekõrv
Ladinakeelne nimi	Capsella bursa-pastoris (L. ) Med.
Rahvapärased nimed	kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi, rotikõrv
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda ristõielised, perekonda hiirekõrv.
Eluvorm	Üheaastane ühekojaline rohttaim, võib talvituda. Kõrgus (8) 10-50 (65) cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega väikesed neljatised õied. Tupplehed munajad, kuni 2 mm pikad ja 1 mm laiad, laia nahkja servaga. Kroonlehed äraspidi munajad, kuni 3,5 mm pikad ja 1,3 mm laiad, valged. Õied on koondunud pikka kobarasse. Pikaajaline õitseja: õitseb maist (aprillist) hilissügiseni.
Vili	Kolmnurkselt äraspidi südajad tiivutud kõdrakesed, tipul madala sisselõikega. Kõdrakese pikkus kuni ligi 1 cm. Viljumisel õisik pikeneb, on kuni 46 cm pikkune. Viljaraod asetsevad horisontaalselt, on kuni 2,2 cm pikkused. Seemned helepruunid, ovaalsed, kuni 1 mm pikkused, peaaegu siledad. Ühes viljapesas on 11-16 seemet.
Leht	Esinevad nii juurmised kui ka varrelehed, kõik on lihtlehed, kaetud harunenud karvadega. Juurmised lehed moodustavad tiheda kodariku, on rootsulised, sulgjagused kuni -lõhised, leheserv terve või ebakorrapäraselt hambuliste hõlmadega. Pikkus 1,5-16 cm ja laius 0,3-3 cm. Varrelehed on rootsutud, istuvad, laiade varreümbriste kõrvakestega, enamasti mõnevõrra tervema servaga kui juurmised lehed, vahel siiski päris sulghõlmised. Pikkus 0,7-9 (13) cm ja laius 0,1-1,8 (3) cm. Kõige ülemised varrelehed väiksemad ja enam-vähem terveservalised, noolja alusega.
Vars	Enamasti ühe varrega. See on püstine, lihtne või harunenud, karvane kuni peaaegu paljas.
Maa-alune osa	Taimel on küllaltki sügavale tungiva sirge peajuurega sammasjuurestik.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega. Üks taim võib anda 2000-40000 (73000) seemet. Nende idanemisvõime säilib 6 aastat.
Levik ja ohtrus	Inimese abiga on muutunud kosmopoliidiks, ei leidu vaid troopikas ja kõige kaugematel polaaraladel. Kodumaaks peetakse Vahemeremaid. Eestis väga sage.
Kasvukoht	Kasvab teede ääres, jäätmaadel, umbrohuna põldudel, tänavasillutiste vahedes, muruplatsidel, metsasihtidel (laane- ja salumetsas), ka rannavallidel ja põisadrul. Olenevalt kasvukohast esineb palju erinevaid vorme.
Koht ökosüsteemis	Taime rohelised osad on mitmetele loomadele toiduks, eriti kevadel, kuid suvel ja sügisel ka seemned. Umbrohuna võib oma kasvukohast välja tõrjuda väiksemaid taimi.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Tavaline umbrohi põldudel ja aedades. Laialt tuntud ravimtaimena. Tarvitatakse mõningate naistehaiguste vastu, mitmesuguste sisemiste verejooksude peatamiseks, põiekivide, põrnapõletiku, kollatõve ja lahtiste haavade ravimiseks, vähendab liigeste ja lihaste valu, kasutatav ka sünnitusabis. Noored kevadised lehed sisaldavad rikkalikult vitamiini C, sobivad salatiks või supilisandiks. Seemned on vitamiin K  ja õlirikkad, asendavad sinepit. Vähem tähtis on meetaimena. Hea toit küülikutele. Rahvameditsiinis on teed kasutatud reuma korral, välispidiselt silmahaiguste ja tuulerõugete ravimiseks. Kuivatatud taime on piibus hambavalu vastu suitsetatud. Ravimiks kogutakse kogu taim õitsemise ajal koos juurtega. Suve teisel poolel muutub taim siiski mõnevõrra mürgiseks ja võib rohke söömise korral kariloomadele ohtlik olla. Mõningatel andmetel on eriti ohtlikud vilja sisse sattunud seemned. Hiirekõrva ravimid on kanged ja ohtlikud ning neid võib tarvitada ainult arsti ettekirjutuste kohaselt. Liigtarvitamisel või pikaajalisel kasutamisel võib esineda trombiohtu ning muid kõrvaltoimeid.
Sarnased taimed	Ühe- või kaheaastased ristõielised, kelle hulka kuulub ka harilik hiirekõrv, on algajale taimesõbrale sageli võrdlemisi keerulised määrata. Hariliku hiirekõrva lehtedel, vartel ja õitel pole tähelepanuväärselt omanäolisi tunnuseid. Veel enam, liigi juurmiste lehtede kuju on suures ulatuses varieeruv (nende põhjal on kirjeldatud mitmeid hariliku hiirekõrva vorme). Kõigele vaatamata on harilik hiirekõrv kergesti äratuntav: väga iseloomulikud on pika rao otsa kinnitunud selgelt kolmnurksed viljad, kõdraksesed.