Eestikeelne nimi	(harilik) humal
Ladinakeelne nimi	Humulus lupulus L.
Rahvapärased nimed	tapp, umalas, tapuvääned, viha, õllehumalad
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanepilised, perekonda humal.
Eluvorm	Mitmeaastane alusel puituv liaan. Varte pikkus kuni 6 (10) m. Kahekojaline.
Õis	Ühesugulised lihtsa õiekattega õied. Isasõitel on 5 õiekattelehte, kuid emasõite kattelehed on hõlmadeta katteks kokku kasvanud. Isasõite õiekattelehed on 2,5-3,5 mm pikkused ja umbes 1 mm laiused, karvased, sageli kollaste näärmetega. Isasõisikud on kuni 25 cm pikkused hõredad pöörised, pehme- ja ronikarvaste raagudega, väikeste rohekate kõrglehtedega. Emasõisikud on noorelt tumedad, kuni 1 cm pikkused. Viljade valmimisel pikeneb õisik 2-4,5 cm pikkuseks ja meenutab veidi hõredat kuusekäbi. Suurenenud kandelehed on umbes 1 cm pikkused, kahvatult kollakasrohelised, munajad, enamasti teravatipulised. Õitseb juulis ja augustis.
Vili	Viljaks on sile, veidi lapik pähklike, mis on umbes 3 mm pikkune. Pähklike on aga ümbritsetud suure kandelehega, mistõttu rohked viljad õisikus koos meenutavad käbi. Viljad valmivad alates augusti algusest.
Leht	Ümmargused kuni munajad, sõrmjalt 3- või 5-hõlmalised vastakud lihtlehed, vahel ka terved, eriti emastaimedel. Lehtede hõlmad on teravatipulised ja jämedalt saagja servaga. Lehelaba alus on enamasti südajas. Lehe pikkus 5-15 (17) cm ja laius 5-16 (23) cm, roots 3-10 cm pikkune. Rootsul on allapoole suunatud ronikarvad. Pealt on lehed tumerohelised, kaetud karedate karvadega, alt hallikad, vaid väheste karvadega, sageli kollakate näärmetega. Lehtede alusel on kuni 1,5 cm pikkused teravatipulised munajad omavahel kokku kasvanud abilehed.
Vars	Maapealsed võsud on kandilised ja vaolised, lillakad, rohekad või pruunikad. Vartel on allapoole suunatud ogajad ronikarvad. Vars väändub enamasti paremale poole.
Maa-alune osa	Risoom on pikk, roomav, asetseb 3-5 cm sügavusel, rohkete lisajuurtega. Temast väljub arvukalt maa-aluseid võsundeid. Lisajuured moodustavad tiheda võrgustiku, mis võib ulatuda mitme meetri sügavusele.
Paljunemine	Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste roomavate võsunditega.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid laialdaselt ka Aasias ning Põhja-Ameerikas. Liigi põline levila pole täpselt teada. Kultuuris üle maailma. Eestis esineb kohati, rohkem Põhja- ja Kesk-Eestis, sarvem saartel.
Kasvukoht	Kasvab meil looduslikult jõgede ja ojade kaldatihnikutes ning üksikute puude ümber väändunult, samuti jõesaartel, kraavikallastel ja pankranniku alusel, vahel salu-, lodu- ja lammimetsades, põõsastikes, eriti lepikutes. Harvem leidub puisniitudel, aedades, tarade ääres. Sageli koduaedades istutatult või metsistunult. Eelistab niisket huumusrikast pinnast ja varju, kuid kasvab ka teistsugustes tingimustes.
Koht ökosüsteemis	Pakub varjevõimalusi loomadele.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Taime on kasvatatud kultuuris alates VIII sajandist, kultuurist on ta sageli metsistunud. Taimelt kogutakse käbitaolisi, viljastamata emasõiskuid, millel on rohkesti kollakaid peekrikujulisi näärmeid. Näärmete sisu koosneb eeterlikust õlist, kollasest värvainest, mõrust humalhappest, vaikainetest ja mitmetest teistest ainetest. Kuivatatult lisatakse emasõisikuid õllele erilise värvuse ja aroomi saamiseks ning kanguse ja säilivuse tõstmiseks. Vähemal määral on humalaid tarvitatud leiva valmistamisel. Varem on tarvitatud ravimtaimena: rahustina ja valuvaigistina põie- ja neeruhaiguste puhul ning närvi- ja südamehaiguste puhul, ka unetuse korral. On kasutatud keedisena reumavalude vähendamiseks ja pea pesemiseks juuste väljalangemise korral. Ronitaimena on dekoratiivne suurte lehtede ja omapäraste viljade tõttu. Sobib rõdude, võrede, tarade jms. katteks. Kasutatud ka kiu saamiseks. Kevadisi võrseid on söödud kuumtöödeldult. Humalaekstrakt on kasutusel mitmete juuksešampoonide osana.
Sarnased taimed	Roniva kasvuviisi ja puitunud varre poolest sarnaneb humal luuderohule ja harilikule maavitsale. Esimene on paremal juhul humalast kõrgem ja tugevam, teine hapram ja oluliselt madalam taim. Humala sugulane on kanep, kelle anatoomias, eriti õite ehituses, on mitmeid humalaga sarnaseid jooni. Humal kasvab looduslikuna sageli võsastikes ja raskesti läbitavates kohtades. Taolistes padrikutes kasvab ta sageli koos nõgesega, kes ei ole samuti humalale väga kauge sugulane - mingi aimatav välimuse sarnasus on tõepoolest nii humalal, kõrvenõgesel kui kanepil.