Eestikeelne nimi harilik jõhvikas
Ladinakeelne nimi Oxycoccus palustris Pers.
Rahvapärased nimed kuremari, karbalad, pluukna, rabamarjad
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda jõhvikas.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline roomav kääbuspõõsas, varte pikkus kuni 50 cm.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega neljatised õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Kroon näiliselt lahklehine, tagasikäändunud hõlmadega, värvuselt roosa kuni karmiinpunane, ligi 1 cm pikkune. Tolmukaniidid karvased, neist on krooni suudmesse moodustunud karvaring. Õied asuvad 1-4-kaupa pikkadel (2-10 cm) karvastel raagudel. Õierao keskkohast veidi kõrgemal on 2 väikest ripsjat kandelehekest. Algul on õieraod püstised, kuid õite puhkemisel longus. Õitseb peamiselt juuni teisel poolel. Putuktolmleja.
Vili Ümar mari, mille läbimõõt on 7-16 mm. Algul on see valkjasroheline, hiljem muutub valkjasroosaks kuni tume-violettpunaseks. Marjad valmivad alates augusti lõpust, kuid säilivad ka üle talve ning on kasutatavad aastaringselt.
Leht Väikesed munajad vahelduvalt kinnituvad lihtlehed. Pealt on need tumerohelised ja läikivad, sageli punaka varjundiga, alt vahakihi tõttu valkjad. Lehetipp on terav kuni ümardunud, serv terve ja allakäändunud. Lehe pikkus umbes 8 (5-15) mm, laius 2-7 mm.
Vars Varred on nõrgad, roomavad mööda maad, puituvad teisel eluaastal ja kaotavad kestendades osa koort. Lühivõrsed ja õieraod on püstised. Varre läbimõõt on 0,8-2 mm. Viimase aasta võrsed on karvased ja rohelised, hiljem muutuvad pruunikaks ja paljaks.
Maa-alune osa Juurestik on nõrgalt arenenud, kuid kogu roomava varre ulatuses tekivad pidevalt lisajuured.
Paljunemine Paljuneb peamiselt vegetatiivselt roomavate ja juurduvate varte abil, seemnelist paljunemist esineb väga harva.
Levik ja ohtrus Levinud peaaegu kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, kuid ka Lääne- ja Kesk-Siberis ning Põhja-Ameerikas. Eestis sage.
Kasvukoht Eelistab lagedaid vähese rohustuga samblasoid, kasvab eelkõige rabades ja siirdesoodes, aga ka madalsoodes ning rabametsades. Väga niiskuselembene, mistõttu kuivendamisel hävib.
Koht ökosüsteemis Taim on hästi kohastunud kasvamiseks lausalisel turbasamblavaibal, mis pidevalt kasvab. Tolmeldajateks saavad õie ehituse tõttu olla vaid pikkade suistega putukad: kiletiivalised (mesilased ja kimalased) ning mõned kahetiivalised. Osa putukaid lükkavad nektari kättesaamist takistavad tolmukad eemale, teised närivad läbi. Marjad on toiduks lindudele (sookurg, koovitaja) ning imetajatele (karu ja rebane).
Kaitse Taime ohustab soode kuivendamine. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Marjad on väga väärtuslikud oma maitseomaduste, vitamiinirohkuse ja hea säilimise tõttu. Neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni. Kasutatakse jookide, keediste, tarretise jms. valmistamiseks, ka maitseainena kapsaste hapendamisel. Kasutatakse konservi- ja alkohoolsete jookide tööstuses. Ravimtaim, marjad alandavad kõrget vererõhku, parandavad kõrge palavikuga haigete enesetunnet. Sageli tarvitatakse mahlajoogina. Kõrge happelisuse tõttu ei ole soovitatav kasutada maksahaiguste, maomahla ülihappesuse või maohaavandite korral.
Sarnased taimed Lisaks harilikule jõhvikale kasvab Eestis harva ka väike jõhvikas. Nagu nimigi ütleb, on väike jõhvikas harilikust väiksem, väiksemad on nii lehed kui viljad. Mõned kindlamad tunnused on nende kahe liigi eristamiseks veel: hariliku jõhvika õieraod on karvased, väikesel jõhvikal paljad - taolisi tunnuseid on parem vaadata luubiga.