Kanarbik paistab leplik taim olevat. Kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vähesed peale tema hakkama saavad. Kui muld võib olla väheviljakas ja kuiv, siis valgust peab kanarbiku kasvukohas olema rohkesti. Kanarbiku kohastumisest kuivusele annavad märku soomusetaolised pisikesed lehed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett. Kindlasti vajab kanarbik happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Lisaks nõmmemetsadele kohtab Eestis kanarbikku sageli rabades, kus on samuti väga happeline ja mätastel samasugused kõrbekuivad tingimused.

Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes, haljastuses. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast. Kanarbik ei pelga karjatamist, taim suudab ärasöödud osad taastada. Samuti pakub kanarbik toidulauda metsloomadele, talvel toituvad sellest näiteks põdrad ja metssead, kevadisi võrseid ning valminuid seemned söövad linnud.

Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena. Korjatakse peamiselt kanarbikuõisi koos ürdiga (õitsevat latva). Rahvaravimina kasutati kanarbikku liigse rasvumise vastu, närvide rahustamiseks, uriinierituse soodustamiseks ja neeru- ning sapikividest vabanemiseks.