Eestikeelne nimi	kassisaba
Ladinakeelne nimi	Veronica spicata L.
Rahvapärased nimed	konnakuusk, kuuskjalg, seasaba, villirohe
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda mailane.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (10) 15-40 (60) cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied lühikestel villkarvastel raagudel. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp on nelja erineva pikkusega ripsmelise tipmega, karvane. Kroon 4-jagune, värvuselt eresinine, harvem roosa, violetne või valge, diameeter kuni 7 mm. Krooni putk on 2 mm pikkune, seest karvane. Õied asetsevad tihedas tipmises ruljas kobaras, mille pikkus on 2-25 cm, vahel on ülemiste lehtede kaenlas ka külgmiselt asetsevad õisikud. Õitseb juunist septembrini, õied avanevad õisiku alusest tipu suunas.
Vili	Äraspidimunajas või kerajas tipul väikese sisselõikega veidi karvane kupar. Seemned munajad, tömbi tipuga, siledad.
Leht	Süstjad kuni munajasümmargused (alusel laienevad), tömbi tipuga, kiilja alusega, madalalt saagja või täkilise servaga, alumised rootsuga, ülemised ilma, karvased. Lehe pikkus 2-7 cm ja laius 0,3-2,5 cm. Asetsevad varrel enamasti vastakuti, tipuosas mõnikord vahelduvalt.
Vars	Püstine või tõusev, tugev, harunemata, kaetud hallikate karvadega. Vahel varsi üks, kuid leidub ka kuni 15 varrest koosnevaid puhmikuid.
Maa-alune osa	Risoom on roomav, küllaltki sügavale ulatuvate rohkete lisajuurtega.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega, levib ka risoomi abil.
Levik ja ohtrus	Peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis tavaline, sagedamini kasvab Põhja- ja Lääne-Eestis.
Kasvukoht	Kuivematel päris- ja looniitudel, teeservadel, aedades, jäätmaadel. Kerge liivase pinnase indikaatorliik. Valguslembene. Eelistab lubjarikast mulda.
Koht ökosüsteemis	Pakub nektarit tolmeldajatele.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Lehed sisaldavad rohkesti vitamiini C. Enamik kariloomi teda ei söö, madala söödaväärtusega. Õitsemise ajal on dekoratiivne ja vääriks kasvatamist iluaedades, eelkõige kiviktaimlates ja teeservadel.
Sarnased taimed	Kõigi mailase perekonna liikide määramisel on väga oluliseks tunnuseks õie asetus - mailaste üksikud õied on liikide kaupa väga sarnased, aga õie või õisiku asetus varrel suuresti erinev. Lühiealistel mailastel on õied sageli ühekaupa lehtede kaenlas. Mitmeaastastel mailastel on õied enamasti silmapaistvates õisikutes. Nii ka kassisabal, kelle õisiku omapära on ka see, et õisik ei välju varrelehtede kaenlast, nagu väga paljudel mailastel, vaid asub varre tipus. Selline õisiku asetus on peale kassisaba veel ainult pikalehisel mailasel. Kuidas pikalehist mailast ja kassisaba eristada? Sellest oli liigikirjelduses juttu.