Eestikeelne nimi	kerakellukas
Ladinakeelne nimi	Campanula glomerata L.
Rahvapärased nimed	kurekatel, sinikopp, hundilüpsikud, karukübar
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kellukalised, perekonda kellukas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 20-70 (80) cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega raotud õied. Nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp karvane, vähem kui poole õiekrooni pikkuste süstjate teravate tipmetega. Kroon lehterjas, tupest veidi pikema putkeosaga, sinakasvioletne, 1,5-3 cm pikk ja umbes kolmandiku ulatuses lõhestunud piklikmunajateks ripsmelise servaga hõlmadeks. Õied asuvad ülemiste lehtede kaenlas ja varre tipul tihedate männastena, mis omakorda moodustavad katkendliku õisiku. Õisiku pikkus 7-20 cm ja läbimõõt 6-9 cm. Õitseb juuni lõpust augustini (üksikuid õisi võib leida septembrini). Putuktolmleja.
Vili	Kupar, mis avaneb aluse lähedal tekkiva kolme augukesega.
Leht	Taimel on vahelduvalt kinnituvad piklikmunajad ümardunud või südaja alusega lihtlehed. Lehe pikkus 4-12 cm ja laius 1-3 cm. Enamasti on need lühikarvased. Leheserv täkilissaagjas, küllaltki peenehambaline. Leherootsude pikkus väheneb varre tipu suunas, ülemised lehed on päris rootsutud, vahel varreümbrised. Vars on küllaltki tihedalt lehistunud.
Vars	Maapealne vars on püstine, karvane kuni paljas, enamasti harunemata, sageli punakalt värvunud.
Maa-alune osa	Risoom on jäme, ruljas, osaliselt puitunud, arvukate lisajuurtega.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas ning Kesk- ja Väike-Aasias, samuti Põhja-Ameerikas. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab kuivematel pärisniitudel ja hõredates lehtmetsades (salu- ja laanemets), ka puisniitudel, karjamaadel, tee- ja metsaservadel, kraavikallastel. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Valguslembene, kuid kasvab hästi ka poolvarjus.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rikkalikult nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Sobib dekoratiivsete õite tõttu hästi iluaeda, ent võib seal muutuda umbrohuks. Esineb siniste, violetsete kuni lillade ja isegi valgete õitega vorme. Dekoratiivne on ka tihe tumeroheline lehestik. Sobib kiviktaimlasse ja püsilillepeenrale, rühmadena. Taime on kasutatud rahvameditsiinis mõnede naistehaiguste puhul.
Sarnased taimed	Eestis kasvavate kelluka mitmete liikide hulgas on männases, tihedalt ümber varre paiknevate õiete tõttu kerakellukas kergesti äratuntav. Mõneti sarnane on kare kellukas, kes on kerakellukast haruldasem, suuremat kasvu ja tähelepanuväärselt kareda varrega. Kindlasti tasub hoolega uurida kerakelluka lehe servi, mis on väga iseloomuliku madala hambumusega, mille järgi võib taime ka ainult ühe lehe järgi ära tunda.