Harilik koldrohi
(Anthyllis vulneraria)
kassikäpp, kollane härjapea, võikäpp, kollane tuttõis

Harilik koldrohi on Lääne- ja Põhja-Eestis ning meie Läänemere saartel tavaline taim. Mujal Eestis kohtab koldrohtu harvemini. Tema üldlevilagi ei ulatu meist suurt idapoole. Harilik koldrohi kasvab vaid Kesk-Euroopas ja Skandinaavias, meie jääme tema levikuala idapiirile. Põhiline laiemat levikut takistav tegur on tema lubjanõudlus – ta kasvab hästi üksnes lubjarikkal pinnasel. Sellised on Eestis paepealsed ja looniidud. Peale looniitude võib harilikku koldrohtu ohtralt kohata pärisniitudel, ka liivasel pinnasel. Mulla viljakuse suhtes ei ole tal erilisi nõudmisi.

Harilikku koldrohtu tunti taimena, kes andis lehmadele rammu ja tegi või kollaseks. Ei saa alahinnata tema häid omadusi loomatoiduna, kuid taimel on muidki kasutusalasid. Rahvameditsiinis on teda vahel kasutatud neeruhaiguste ja haavade raviks. Kolmandaks on ta küll vähenõudlik, aga teeb mulla sobivaks enamnõudlikele taimedele. Eestis on teda kultuurniitudel kasvatatud väga harva, kuid looduslikel rohumaadel peab teda väärtuslikuks taimeks iga loomakasvataja.

Juba kaugelt paistavad silma koldrohu suured õienutid. Igas õies on peidus suur nektariannus. Kes seda kätte tahab saada, peab õiele teene osutama ja kandma õietolmu ühe õie tolmukatelt teise õie emakale. Mesilased ei pea seda liiga raskeks ülesandeks ja nii saavadki nad koldrohu abil teha hulka head mett. Olgu nüüd täpsustatud, et mesilased ei tee koldrohule teenet ja koldrohi ei anna mesilastele selle vastu nektarit. Pigem ikka nii, et mesilased, selleks et nektarit õiest kätte saada, tolmeldavad pahaaimamatult õisi, koldrohi jällegi, selleks et meelitada mesilasi õisi tolmeldama, toodavad õies nektarit. Eriti hea meetaime teeb koldrohust pikk õitseaeg, mis kestab vahel isegi septembrini.

Nüüd veidi koldrohu äratundmisest. Rääkisime juba suurtest õienuttidest, mis koosnevad pea pooleteise sentimeetri pikkustest õitest. Kuid õite värv võib olla väga erinev. Mõnikord on need kuldkollased, teinekord päris punased või oranžid, kuid leidub ka kõikides vahepealsetes toonides õisi. Harva on mõned nutid isegi valkjaskollased. Samuti võib olla õie alumine osa ülemisest veidi erinevat värvi. Lisaks õitele paistab silma ka koldrohu karvasus: karvased on nii lehed, varred, õisikuraod kui ka õietuped. Kuid iseloomulik on, et kõik karvad on vastu taime liibunud. Lõpuks jõuame omapäraste lehtede juurde. Alumised lehed võivad olla pikarootsulised lihtlehed, just nagu oleks sulgjas liitleht oma teised lehekesed ära kaotanud. Kuid need võivad olla ka liitlehed. Sel juhul on vaid tipmine leht suur, teised on üpris hädised. Varre tipu suunas muutub tipmine leheke järjest väiksemaks ja külgmised suuremaks, nii on koldrohu ülemiste lehtede tipmised lehekesed vaid pisut suuremad külgmistest. Kaks eelnimetatud tunnust: õite värv ja taime karvasus on sageli koldrohtude määramise juures olulised tunnused. Sarnaselt näiteks kortslehtedele on ka koldrohu liike palju ja need on sageli omavahel raskesti eristatavad.