Eestikeelne nimi	kollane käoking
Ladinakeelne nimi	Aconitum lycoctonum L.
Rahvapärased nimed	-
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda käoking.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus 1-1,5 (2) m.
Õis	Kahekülgselt sümmeetrilised rohekas- või määrdunud-kollased õied tihedates kobarates. Õiekate koosneb viiest tupplehest, neist ülemine kiiverjas, kõverdunud tipuga, lühikarvane. Kroonlehed muundunud nektaariumideks. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja.
Vili	Karvased hallikasrohelised kaunakujulised kukkurviljad, ilmuvad alates juuli lõpust, valmivad kobaras järgemööda.
Leht	Lehed on suured. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, sõrmjagused, 3-5 osaga, karvased (eriti allküljel). Varrelehelt kujult samasugused, kuid lühirootsulised kuni rootsutud, veidi väiksemad.
Vars	Tugev, nõrgalt sooniline, kaetud peente käharate karvadega.
Maa-alune osa	Juured on muguljalt paksenenud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud kitsal alal Ida-Euroopas. Eestis väga haruldane, leiukoht Viljandi lähedal.
Kasvukoht	Niisketel metsaservadel ja võsastikes, salumetsas.
Koht ökosüsteemis	Mürgine võimalikele herbivooridele.
Kaitse	I kategooria kaitsealune taim. Kasvab Eestis oma levila äärmisel loodepiiril.
Kasutamine	Sobib dekoratiivsete õite tõttu aedadesse. Kogu taim väga mürgine. Kasutatakse ammust ajast laialt meditsiinis. Näiteks närvivalude ja reuma ravimiseks. Mürgid toimivad ärritavalt kesknärvisüsteemile ja hingamisteedele, raskemal juhul põhjustavad lämbumissurma. Mürgistusnähud: suu ja kurk muutuvad tuimaks, tekib iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kehapind võib muutuda tuimaks. Surm saabub südame- ja hingamislihaste halvatuse tõttu.
Sarnased taimed	Sinine käoking erineb kollasest peamiselt õite värvi poolest. Käokingadega on mõneti sarnased sageli aedades ilutaimedena kasvatatavad liigid perekonnast kukekannus, kelle üks õiekatteleht on muutunud pikaks kannuseks.