Eestikeelne nimi	kollane ülane
Ladinakeelne nimi	Anemone ranunculoides L.
Rahvapärased nimed	kollane varesjalg, kollalill, külma lill, sarapuunaat
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda ülane.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim. Kõrgus (10) 20-30 cm. Maapealne osa kolletub varsti pärast õitsemist ja kuivab.
Õis	Õied on mõlemasugulised, lahklehise õiekattega, pika raoga, mille tipus 1, harvem 2 (3-5) õit. Värvuselt on õied kollased, läbimõõduga 1,5-3 cm. Kroonlehed puuduvad, kollase õiekatte moodustavad 5 (vahel rohkem) tupplehte, need on välimisel küljel liduskarvased. Tolmukaid ja emakaid on palju. Õitseb tavaliselt mais, harva juba aprillis.
Vili	Lühikese kõvera nokaga karvane 4-5 mm pikkune pähklike.
Leht	Juurmine leht pika rootsuga, kolmejaguse labaga, selle osad omakorda jagused või lõhised, tömpide hammastega, suhteliselt kitsad. Varrelehed kinnituvad õierao ülemisele kolmandikule. Nende laba kolmejagune, lehelaba osad piklik-süstjad, saagjalt lõhestunud servaga. Pealt karvased, alt paljad.
Vars	Varre kõrgus (10) 20-30 cm, see on püstine, peaaegu paljas või harvem väheste karvadega.
Maa-alune osa	Risoom on harunenud, pruun, kilejate alalehtedega kaetud (taandarenenud lehetuped), nende kaenlas külgpungad. Paikneb horisontaalselt 1-3 cm sügavusel. Maapealne taim areneb vaid tipupungast. Risoomil esinevad lisajuured, mis hoiavad seda mullas õigel sügavusel.
Paljunemine	Paljuneb nii seemnetega kui vegetatiivselt risoomi abil. Seemneid levitavad sipelgad. Risoomi külgharudest tekivad uued taimed, kui haru kaotab hiljem ühenduse emataimega (risoomi vanema osa pideva suremise tõttu).
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, ka Väike-Aasias, kitsamalt Siberis, sisse toodud Briti saartele. Eestis tavaline.
Kasvukoht	Leht- ja segametsades, metsaservadel, põõsastikes jõe- ja ojakallastel. Salumetsas. Levikut takistavad varisevad lehed ja tihe samblakiht. Valguslembene.
Koht ökosüsteemis	Seemneid levitavad sipelgad. Teda võivad välja tõrjuda kuivalembesed kõrrelised. Vaheperemees ühele viljapuude lehti nakatavale seenele.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kogu taim on mürgine. Mahl põhjustab naha ja limaskestade ärritust, põletusi, villide, raskete haavandite teket. Seedekulglas võib olla eluohtlik. Kuivades kaob selline toime, kuid tekivad südamemürgid. Loomadele ohtlik värskelt, kuid kibeda maitse tõttu teda eriti ei sööda. Kõikidel koduloomadel põhjustab seedehäireid. Veistel kutsub esile neerude ärrituse ja muudab piima punakaks ning kibedamaitseliseks. Kuid mürkide valuvaigistava ja antiseptilise toime tõttu on kasutatud rahvameditsiinis astma, rahhiidi, silmahaiguste, läkaköha, peavalu, reuma ja muudegi haiguste vastu. Sobib ilutaimena haljasaladele varjulisematesse kohtadesse. Vaasilill. Värvitaim.
Sarnased taimed	Kui taimed ei õitse võib kollase ülase lehed segamini ajada võsaülase lehtedega. Erinevalt võsaülasest on kollase ülase varrelehed rootsutud või väga lühikeste rootsudega. Harva võib kohata võsaülase ja kollase ülase ristandit, kelle lehed meenutavad pigem võsaülast ja õied on kahvatukollast tooni. Nimeks on sellisele ülasele antud värdülane (Anemone x lipsiensis).