Punane leeder toodi Eestisse ilutaimena 17. sajandil ja pole seega kohalik põõsaliik. Tänapäeval võib teda kohata kõikjal ja üsna sageli - punane leeder on Eesti looduses naturaliseerunud. Ta kasvab mahajäetud kohtades: varemetes, vanades aedades, ahervaredel, ka metsaservadel ning harvem kuuse- või segametsades. Ta levib seal, kus inimene midagi muud ei kasvata ja laseb sinna sattunud taimedel vabalt vohada.

Sageli on arvatud, et punase leedri väikesed marjad on mürgised. See ei ole täiesti tõsi. Kergelt mürgised on seemned ning toored luuviljad, kuid valmis viljade viljaliha on kasulik ja maitsev. Valminud punase leedri viljadest saab zeleed, neid on kasutatud veinitööstuses lisandina. Punase leedri vilju ja koort on kasutatud kõhulahtistina, õitest on valmistatud higistama ajavat teed. Marju on kasutatud majapidamises koguni puhastusvahendina. Igaüks võib proovida: hõõruge määrdunud käsi punase leedri marjadega, seejärel loputage veega kõik maha. Tulemuseks on pehme nahk ja puhtad käed. Vanarahva tarkusi on teisigi: hiired ja rotid pidada vältima aitu, mille läheduses kasvab punane leeder.

Sageli võib punast leedrit kohata ka pargis ilupuuna, sest tal on kevadel ilusad suured õisikud ja sügisel kaunid marjad, lisaks talub ta saastunud linnaõhku. Huvitav on võib-olla veel teada, et neil õitel pole üldse lõhna. Leedril on ka palju iluvorme, mida on kerge paljundada pistoksast.