Eestikeelne nimi	lillakas
Ladinakeelne nimi	Rubus saxatilis L.
Rahvapärased nimed	lillikas, lemmikud, liimukas, linnumari
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda murakas.
Eluvorm	Mitmeaastane rohtjas ühekojaline taim, 10-30 cm kõrguste viljakandvate vartega ja lamavate või tõusvate juurduvate vegetatiivsete võsunditega.
Õis	Väikesed ja valged õied on mõlemasugulised ning paiknevad 3-10-kaupa sarikjas või kobarjas otsmises õisikus ja 1-2-kaupa lehekaenaldest arenevatel harudel. Kroonlehed on kitsad ja mõlajad. Tupplehed on süstjad ning tagasikäändunud. Õitseb juunist augustini.
Vili	Lihakad helepunased luuviljad asuvad varrel 1-5-kaupa ja on alusel veidi liitunud. Luu on suhteliselt suur ning rõmeline. Viljad on söödavad, hapuka maitsega.
Leht	Lehed on pikarootsulised ja kolmetised liitlehed. Lehekesed on veidi karvased ja kahelisaagja servaga. Külgmised lehekesed on väga lühikese rootsuga, keskmine leheke aga pikema rootsuga, kujult rombjas ja vahel kahehõlmaline. Võsunditel kasvavad abilehed on munajad, viljuvatel vartel aga süstjad.
Vars	Viljuv vars on püstine, sirge, 10-30 cm kõrgune ja selle alumine osa on kaetud väikeste soomusjate lehekestega. Vegetatiivsed võsundid on pikad, lamavad või tõusvad ning juurduvad sügisel. Varred on kaetud lühikeste eemalehoiduvate karvade ja väikeste ogadega. Viljuvatel vartel arenevad lehekaenaldest üksikute õitega külgharud.
Maa-alune osa	Risoom on hästi arenenud.
Paljunemine	Peamiselt levib vegetatiivselt lamavate ja juurduvate võsunditega, ka seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, Vahemeremaades, Gröönimaal, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, kohati Hiinas ja Himaalajas. Eestis tavaline.
Kasvukoht	Meil kasvab varjukates metsades (laane-, lodu- ja soometsas), võsastikes, madalsoos, siirdesoos ja rabas, mujal ka kaljudel ja mäestikunõlvadel. Eelistab niiskemat, mitte väga lubjavaest pinnast.
Koht ökosüsteemis	Marjad on toiduks mitmesugustele loomadele. Putukad saavad õitest nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Viljad on küll söödavad, kuid väiksuse ja suhteliselt suure luuseemne tõttu erilist majanduslikku väärtust ei oma. Sobivad želeede ja veini valmistamiseks.
Sarnased taimed	Sageli kahtlustatakse, et erkpunaselt värvunud lillaka viljad on mürgised - hoiatava värvusega. Lillaka marjad on täiesti söödavad ja head hapukad. Kõigi Eestis looduslikult kasvavate muraka (Rubus) perekonna liikide viljad on hea maitsega. Kuidas muraka perekonna liikmeid ära tunda? Lehtede, kasvuviisi ja kasvukoha poolest on nad vägagi erinevad. Üks hea tunnus neil ometi on - neil kõigil on kergesti äratuntav koguluuvili. Nii et tee endale selgeks, missugune üks koguluuvili olema peab ja edaspidi ei ole kahtlemist, kas kõlbab süüa või mitte.