Eestikeelne nimi	harilik lodjapuu
Ladinakeelne nimi	Viburnum opulus L.
Rahvapärased nimed	õispuu, koerõispuu, loidap, leedripuu, vliider, hullukoeramarjapuu, hundimarjapuu
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kuslapuulised, perekonda lodjapuu.
Eluvorm	Mitmeaastane, heitlehine, rohkesti harunev, 2-4 m kõrgune põõsas. Ühekojaline.
Õis	Õied on viietised ja paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged. Õisiku läbimõõt umbes 15 cm, õiel aga 1,5-2,5 cm. Õitseb mai lõpul ja juunis.
Vili	Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad. Viljad sisaldavad rohkesti C-vitamiini. Valmivad septembris.
Leht	Leht on ümmargune kuni munajas, 3 või harvem 5 teritunud tipuga hõlmaga, sõrmroodne, rootsuga, pealt paljas, kuid alt pehmete karvadega kaetud. Pikkus on 5-10 cm, laius 5-8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.
Vars	Võrsed on algul hallikasvalkjad, punaka varjundiga ning roostevärvi pragudega, kandilised. Vanemad oksad on hallid ja pikkade pragudega. Varred on rohkesti harunevad.
Maa-alune osa	Juurestik on keskmiselt arenenud.
Paljunemine	Looduses paljuneb peamiselt seemnetega. Paljundatakse nii seemnetest, kui ka mahapainutatud ja mullaga kaetud okstest, pistokstest, harvem juurevõsust. Annab kännuvõsu. Levivad sageli lindude abil, kellele on marjad toiduks.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub põhjapiirkondades, ka Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas, sisse toodud Põhja-Ameerikasse. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Täiesti külmakindel, talub hästi varju ja eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Talub hästi ka linna gaase ja tahma.
Koht ökosüsteemis	Marjad on toiduks paljudele lindudele, kes aitavad ka seemnetel levida, näiteks tihased, varblased, siidisabad.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Väga dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui sügisel värviliste lehtede (tavaliselt punased, mõnel vormil kollased) ja punaste viljade tõttu. Kasutatakse laialt haljastuses. Harilikust lodjapuust on aretatud mitmeid dekoratiivvorme (nt nn lumepallipõõsas). Marjad sisaldavad palderjanhapet ja eeterlikku õli, C-vitamiini, suhkruid. Vilju on tarvitatud toiduks. Ravimina kasutatakse eelkõige koort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude, eriti emakaverejooksu korral. Noortest võsudest tehakse vanne nahahaiguste, vistrike ja sügeliste vastu. Vilju võib kuivatatult kasutada teena C-vitamiini allikana.
Sarnased taimed	Hea tunnus, mille abil saab kodumaised puud ja põõsad kahte enam-vähem võrdse suurusega rühma jaotada, on lehe asetus: ühtedel liikidel kinnituvad lehed varrele vastakult, teistel vahelduvalt. Lodjapuu kuulub sellesse rühma, kus on vastakute lehtedega taimed. Tavalisemad vastakute lehtedega põõsad on lisaks lodjapuule veel kuslapuud, leedrid, kontpuud ja kikkapuud. Paljude teiste tunnuste alusel on kõik nimetatud vägagi erinevad. Taoline erinevate tunnuste alusel liikide rühmitamine aitab õige varsti sotti saada ka põõsaliikidest, keda rohkem segi kiputakse ajama kui puid.