kasvab ta hoopis harvem ning Lõuna- ja Ida-Eestis on päris haruldane. Sellise leviku põhjuseks on taime lubjalembesus. Kui muld pole piisavalt paene, siis ta seal kasvama ei hakka. Lubikas ei kasva ka päris kuivadel niitudel, ta eelistab niiskemaid niite ja kasvab vahel ka täitsa soodes.

Lubikal on iseloomulik õisik. See on tal lühem kui enamikel teistel meie kõrrelistel. Õisik on munakujuline kuni ovaalne, vahel peaaegu ümar. Kujult meenutab see süstlehise teelehe nutti. Sellise nutitaolise õisiku pikkus on vaid üks-kaks sentimeetrit. Iseloomulik on ka õisiku tume, rohekas või lillakas, vahel peaaegu mustjas värvus.

Lubika tunneb kergesti ära ka ainult lehtede järgi. Ülaküljel on need valkjad, hõbedase või lubjakarva kirmega, alaküljel tumerohelised ja läikivad. Kui lubika leht sõrmede vahelt läbi tõmmata, jääb sõrmedele valge kiht. Lubjarikastele kasvukohtadele ja lubjakarva lehe ülakülgedele viitab ka lubika eestikeelne nimi. Sarnane nimi on tal ka soome keeles, lupikka. Lubika lehtedel on teinegi huvitav tunnus. Lubika vaid mõne millimeetri laiuse lehe keskel märkame kaht läbipaistvat triipu.