Eestikeelne nimi	metskõrkjas
Ladinakeelne nimi	Scirpus sylvaticus L.
Rahvapärased nimed	sääsk, puigas, säpsik, karihein, kolmekandiline luht
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda lõikheinalised, perekonda kõrkjas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5-1,2 m.
Õis	Õied moodustavad munaja raotu pähiku. Õite kattelehed on enamasti teravatipulised, rohekasmustad, kitsa heleda kesktriibuga. Õiekattekarvad valged, veidi karedad. Pähikud on koondunud tipmisesse pöörisjasse õisikusse. Õisiku pikkus on 10-20 cm. Õisiku peaharud on nürilt kandilised, siledad, kõrvalharud teravate kantidega ja karedad. Õisiku alusel on 3-4 kandelehte, mis sarnanevad pärislehtedega. Ka õisiku harudel on kandelehed, need on kilejad, värvuselt pruunikad. Õitseb mai lõpust juulini.
Vili	Äraspidimunajas kolmekandiline kollakas pähklike, umbes 1 mm pikkune. Viljad valmivad alates augustist.
Leht	Kitsad ja pikad sujuvalt aheneva tipuga lihtlehed, nende laius on 0,5-1,9 cm. Lehetipp terav, kolmnurkne. Leheserv veidi kare. Varrelehtede tuped on torujad, helerohelised või kollakad, kileja keelekesega lehe aluse vastas. Juurmiste lehtede tuped on ühelt küljelt lahtised, värvuselt pruunikad.
Vars	Maapealne vars on püstine, tömbilt kolmekandiline, lehistunud. Varre läbimõõt on kuni 9 mm.
Maa-alune osa	Risoom on lühike, võsunditega.
Paljunemine	Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt roomavate risoomivõsunditega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas ja Aasia kesk- ja põhjaosas. Eestis tavaline, mandriosas sagedam.
Kasvukoht	Kasvukoht Väga tavaline teatava inimmõjuga paikades nt kraavides. Kasvab ka veekogude kallastel, lodu- ja lammimetsades, madal- ja siirdesoodes, soistel niitudel.
Koht ökosüsteemis	Taimtoidulised loomad söövad meelsasti noori lehti.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Noored taimed sobivad loomasöödaks. Varsi kasutatakse mattide, korvide jms. punumiseks.
Sarnased taimed	Metskõrkja puhasrohelised laiad lehed ja kolmekandiline vars meenutavad suurt kasvu tarnu. Kõige kergemini läheb metskõrkjas segamini põistarna ja nokktarnaga. Neist nokktarn on üliharuldane, Eestis vaid paari leiukohaga. Põistarn on seevastu vähemalt sama tavaline kui metskõrkjas. Kuidas neid siis eristada? Kõige kindlam on üles otsida mõni õisikut kandev isend, sest kuigi väga sarnaste lehtedega, on õisikud tarnadel ja kõrkjatel täiesti erinevad.