Mürkputk on taim, keda igaüks peaks tundma. Põhjuseid on kaks ja eriti ohtlik on nende kahe põhjuse koosmõju: esiteks, mürkputk on eluohtlikult mürgine; teiseks, mürkputk on Eestis väga sage. Eriti tavaline on ta mandri järvede kallastel ja muidu niisketes kohtades. Kui lapsed armastavad närida kõike, mis tundub magus, siis seda just mürkputk on. Tuleb teada, et iga magusat taime ei või närida! Manitsus ei ole liiast, sest mürkputke ettevaatamatust söömisest on hukka saanud nii inimesi kui loomi. Mürkputke maa-alune võsu ehk risoom on maitselt lähedane pastinaagile ja välimuselt sellerile, ka viimastega on teda saatuslikult segi aetud. Surmavad kogused on mürkputkel väga väikesed, täiskasvanutel piisab grammi, lastel veel vähema tarbimisest.

Ehkki risoom ja juured on mürkputke juures kõige mürgisemad, ei ole ohutud ka teised taime osad. Lehed sarnanevad veidi peterselli omadele ja eksituse korral on neid vastavalt tarvitatud, tagajärjed on loomulikult kurvad. Erinevalt surmaputkest ei vähene mürkputke mürgisus ka taime kuivatamisel.

Tundub, et mürkputk võib väga paljude taimedega segi minna ja teda on peaaegu võimatu ära tunda. Kui te kahtlete mõne taime määramisel või ei tea tema toimeid, siis ei tohi teda mitte mingil juhul maitsta. Parem oleks, kui te isegi ei laseks tema mahlal sattuda paljale nahale: mitmed taimed kahjustavad nahka, osade mürgid tungivad verre ka läbi naha. Kuid nüüd mürkputke äratundmisest. Kõigepealt on tal väga iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogude õõtskamar. Kuivas ei kasva ta kunagi. Teiseks ei ole ta tavaliselt päris püstine taim, vaid alusel ikka veidi kaardunud varrega. Lehed on tal sulgjad, tumerohelised, viimase järgu sulglehekesed on küllaltki pikad ja kitsad, saagja servaga.

Parim määramistunnus on aga maa-alune risoom. Selle ülemine osa tuleb tõmmates suhteliselt kergesti välja. Sügisel võib ta olla päris muguljas, kevade poole on aga piklikum, aga siiski jäme. Ja nüüd kõige tähtsam. Kui risoom pikuti pooleks lõigata (vaadake, et seda nuga enne korralikku pesemist toidu valmistamisel ei kasutaks), siis näeme, et see on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Kuid neid kambreid pole alati näha. Kevadel, siis kui mürgisus on just kõige suurem, võivad olla nad liiga kokku surutud (nii et olge otsustamisel ettevaatlikud). Kambrid on kindlasti nähtavad õitsemise alguseks juuni lõpul.