Eestikeelne nimi	kõrvenõges
Ladinakeelne nimi	Urtica dioica L.
Rahvapärased nimed	nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda nõgeselised, perekonda nõges.
Eluvorm	Mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (13) 30-100 (150) cm. Värvuselt tume, hallikasroheline.
Õis	Ühesugulised lihtsa õiekattega väga väikesed õied. Emasõite õiekate on roheline, väheste udejate karvadega, isasõitel roheline, pruunikas või lillakas, üksikute kõrvekarvadega. Õied on koondunud pöörisjasse õisikusse lehekaenaldesse. Õisikutega varreosa pikkus on tavaliselt 20-40 cm. Emasõisikud vajuvad pärast viljastumist rippu, isasõisikud jäävad enam-vähem horisontaalseteks. Õitseb juunist septembrini.
Vili	Taimel on munajas, veidi kokkusurutud pähklike.
Leht	Munajad pikalt teritunud tipuga lihtlehed, südaja kuni ümardunud aluse ning jämedalt saagja servaga. Lehe pikkus (3) 6,5-12 (15) cm ja laius (1,5) 3-6 (8,5) cm. Nad on enam või vähem kaetud kõrvekarvade ja lihtkarvadega. Leheroots on kuni 4 (6) cm pikkune, kõrvekarvadega. Lehtede alusel on kuni 1,2 cm pikkused kilejad abilehed.
Vars	Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad.
Maa-alune osa	Risoom on pikk, kollakaspruun, tugevasti puitunud, arvukate võsunditega.
Paljunemine	Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil.
Levik ja ohtrus	Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnukana jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.
Kasvukoht	Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.
Koht ökosüsteemis	Taim on toiduks mitmetele taimtoidulistele loomadele. Lehtedest toituvad ka paljude liblikate röövikud.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 a. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvi. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel, põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad.
Sarnased taimed	Kõrvenõgese lähedased sugulased on kanep ja humal, kes on mõlemad kõrvenõgesega mõningal määral sarnased, aga mitte sedavõrd, et sassi minna. Pigem nõuab teatavat oskust nende erinevate perekondade sarnasuste nägemine. Raudnõgese ja kõrvenõgese eristamiseks vaata lisaks lehe ja õie tunnustele ka juuri: raudnõges on üheaastane, nõrga juurestikuga ja tuleb maast kergesti välja, kõrvenõgesel on pikk risoom ja ta on mullas kõvasti kinni. Süstemaatikud on kõrvenõgesel eristanud mitmeid alamliike. Neist kõige huvitavam on üks, kes on kõigiti tavalise kõrvenõgese moodi, aga ei kõrveta. Sellist mittekõrvetavat kõrvenõgest võib harva kohata ka Eestis, talle on omaette nimigi antud: leebe kõrvenõges (Urtica dioica subsp. galeopsifolia).