Eestikeelne nimi	harilik parkhein
Ladinakeelne nimi	Lycopus europaeus L.
Rahvapärased nimed	soonõges, hundiparkhein
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda huulõielised, perekonda parkhein.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (6) 25-80 cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp veidi näärmeline ja ripsmeline, kuni 4 mm pikkune, naaskeljate putkeosaga ühepikkuste tipmetega. Kroon on kollakasvalge, purpurpunaste tähnidega, koosneb neljast enam-vähem ühesugusest hõlmast. Krooni pikkus 2-4,5 mm. Õied asuvad tihedate männastena ülemiste ja keskosa lehtede kaenlas. Männaste alusel on väikesed naaskeljad kõrglehed. Õitseb juulist septembrini.
Vili	Viljadeks on tömbilt äraspidimunajad paljad või väheste näärmetega pruunid pähklikesed, mis on 1,4-1,8 mm pikad. Valmivad juba alates juulist.
Leht	Ellipsjad kuni süstjad sulgroodsed vastakud lihtlehed, sulgjagused, harvem tömbilt saagja servaga, lühirootsulised. Lehe pikkus 3-11 (13) cm, laius 1,3-4 (7) cm. Lehtede alumine pind on peenelt näärmetäpiline.
Vars	Maapealsed varred püstised või alusel veidi tõusvad, pehmekarvased, lihtsad või väheharunenud, neljakandilised, vaolised.
Maa-alune osa	Risoom on lüliline, nöörjas, pikkade peenikeste maa-aluste võsunditega.
Paljunemine	Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt juurduvate maa-aluste võsundite abil.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, kohati Kagu-Aasias, tulnukana Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal. Kogu Eestis tavaline.
Kasvukoht	Kasvab lodu-, lammi- ja soometsades, niisketel sooniitudel ja madalsoodes, veekogude kallastel, kraavides ja puisniitudel. Niiskuselembene. Varju talub hästi.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad parkheina õitest nektarit, mõningatele taimtoidulistele loomadele on ta ka toiduks.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Taim sisaldab rikkalikult parkaineid. Temast pressitud mahlaga on värvitud kangaid ja villa pruuniks, töötlemisel saadakse musta värvi. Varem on tarvitatud ravimtaimena. Lambad ja kitsed söövad teda, kuid taime söödaväärtus on madal. Võib pidada niiskete niitude umbrohuks.
Sarnased taimed	Parkhein on kevadest sügiseni kergesti äratuntav väga tavaline taim. Äratuntavaks muudavad parkheina ennekõike lehed, mis asetuvad varrele vastakuti ja on servades väga iseloomuliku hambumusega. Mõneti sarnaned on võib-olla ainult vinava tarinõgese lehed, aga tarinõgese lehed on alati väiksemad ja ennekõik on viimane vähem levinud, haruldane taim, keda võib Eestis kohata ainult väga erilistes kasvukohtades: karstijärvede ümbruses.