Eestikeelne nimi	harilik pärn
Ladinakeelne nimi	Tilia cordata Mill.
Rahvapärased nimed	niinepuu, lõhmus, pähn, jalakas
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda pärnalised, perekonda pärn.
Eluvorm	Mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus harilikult kuni 300-400, sageli ka kuni 600 a.
Õis	Õisik on 3-11 õiega ebasarikas, kandelehega, mille pikkus on 6-8 cm, laius 1-2 cm. Õied mõlemasugulised, valkjaskollased, tugeva meeldiva lõhnaga, väga nektaririkkad. Õitseb juulis 10-15 päeva. Putuktolmleja.
Vili	Kerajas pähklike, vaevalt märgatavate ribidega (erinevus enamikust teistest Eestisse toodud pärnadest), rohekaspruun, noorelt viltjate karvadega, mis hiljem peaaegu kaovad. Pähklikesed valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul. Viljas 1-2 seemet.
Leht	Südajad peensaagja servaga rootsulised vahelduvalt kinnituvad lihtlehed. Lehtede pikkus on 4-6 (9) cm, laius enam-vähem samasugune. Pealt on nad tumerohelised, mõnikord veidi läikivad, alt valkjasrohelised, oranžikate karvadega roodude harunemiskohtades, leheroots paljas. Vesivõsude lehed tavalistest palju suuremad.
Vars	Noores eas sile, tumehall, vanemalt tekib mustjas rõmeline korp. Noored võrsed kollakasrohelised või pruunikaspunased, pungasoomused erineva suurusega, mistõttu pung on ebasümmeetriline. Tüvi rohkesti harunev, läbimõõduga kuni 1 (3) m.
Maa-alune osa	Taimel esineb hästiarenenud sammasjuurestik tugevate külgjuurtega, vaid savimuldadel ei arene peajuur korralikult.
Paljunemine	Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid uueneb kõrge eani hästi ka kännuvõsust. Vorme paljundatakse sageli ka maha painutatud ja mullaga kaetud okstega.
Levik ja ohtrus	Levinud laiadel aladel Euroopas ja Aasia läänepiirkondades. Eestis hajusalt sega-ja lehtmetsades, haljastuses tavaline.
Kasvukoht	Sega- ja lehtmetsades, eelkõige salumetsas ja puisniitudel. Enamasti alumises puurindes või põõsarindes, harva ülemises puurindes. Mullastiku suhtes küllaltki nõudlik, vajab viljakat mulda, soostunud muldi ei talu, põuda kannatab aga hästi. Meie lehtpuudest parima varjutaluvusega. Täiesti külmakindel.
Koht ökosüsteemis	Lehtede kõrge kaltsiumisisalduse tõttu takistab toorhuumuse teket ja parandab pinnast. Mesilastele väga hea meeallikas.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Puit on kerge, valge, kasutatakse tisleritöödel, vineeriks, mööbliks, kastilaudadeks. Koor sobib niine pikkade kiudude tõttu sidumismaterjaliks, varem valmistati temast viiske. Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad C-vitamiini. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel. Väga sageli kasutatakse haljastuses, eriti linnades pikkade alleedena ja ridadena, sest on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes vastupidav. Puidust tehtud sütt on tarvitatud arstimina ja ka joonistamiseks.
Sarnased taimed	Botaanikud kirjeldavad sageli taimi sõnadega, millest teised esimese hooga aru ei pruugi saada. Lehe kuju võib olla näiteks talbjas, äraspidimunajas või südajas. Südaja lehe musternäidis on harilik pärn. Kui keegi räägib südajatest lehtedest, võid alustuseks püüda silme ette manada pärna lehte. Lisaks pärnale on puudest mõnevõrra südajad ka haava ja papli lehed. Harilikku pärna on metsas kerge ära tunda ka talvel, sest nii ümaraid ja helpunaseid pungi ei ole vist ühelgi teisel kodumaisel liigil. Harilikule pärnale on väga sarnane suurelehine pärn, keda kasvatatakse palju haljastuses ja kes levib looduslikuna Euroopa soojemates piirkondades. Kahe liigi eristamisest oli juttu liigikirjelduse lehel.