Eestikeelne nimi	harilik pihlakas
Ladinakeelne nimi	Sorbus aucuparia L.
Rahvapärased nimed	pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas.
Eluvorm	Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, alusmetsas kasvab ka põõsana. Ühekojaline. Kõrgus 10-15 (20) m. Vanus 80-100 (300) a.
Õis	Õied valged, mõrumandli lõhnaga, suurtes paljuõielistes tihedates kännastes lühivõrsete tipus. Õisiku läbimõõt 5-10 cm. Õie läbimõõt 0,8-1,5 cm. Õitseb mais ja juunis, peaaegu igal aastal rikkalikult. Putuktolmleja.
Vili	Viljaks on kerajas punane või oranzpunane mõrkja maitsega õunvili, mille läbimõõt on kuni 1 (1,5) cm. Seemneid viljas harilikult kolm. Valmivad septembris ja oktoobris. Levivad peamiselt lindude abil.
Leht	Paaritusulgjad 11-15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt karvased. Lehekese pikkus 3-8 cm ja laius 1-2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt.
Vars	Tüve koor sile, läikiv, hallikas, vanemas eas tekib pikipragudega korp. Tüve läbimõõt on kuni 30-40 (50) cm. Noored võrsed karvased, hallikaspruunid. Pungad on kaetud iseloomulike siidjate karvadega.
Maa-alune osa	Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik.
Paljunemine	Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest.
Levik ja ohtrus	Levinud kogu Euraasias, Põhja-Ameerikasse sisse viiduna. Sage kogu Eestis.
Kasvukoht	Segametsades ja nende servadel, praktiliselt kõigis metsatüüpides, ka puisniitudel. Sagedamini põõsarindes, harvem alumises puurindes. Külmakindel. Noores eas varjutaluv, hiljem valgusenõudlus kasvab. Mulla suhtes leplik, eelistab värskeid ja niiskeid saviliiv- ja liivsavimuldi.
Koht ökosüsteemis	Paljudele lindudele on marjad söögiks: kuldnokkadele, rästastele, varblastele, siidisabadele. Kuna haigused ja kahjurid (nt võrgendikoi) ühtivad üldiselt õunapuu omadega, siis pole soovitatav õunapuuaedade läheduses kasvatada.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Viljad söödavad, eriti maitsvad peale külmi, sisaldavad mitmeid suhkruid, õun- ja sidrunhapet, parkaineid. Kasutatakse mahla, keediste ja veinide tegemisel. Puit punakaspruun, kõva, raske, sobib mööbli ja tööriistade valmistamiseks. Dekoratiivpuuna on eriti ilus kevadel õitsemise ajal ja sügisel punaste viljade valmimisel, ka lehed muutuvad sügisel punaseks. Marju kasutatakse ravimina, eelkõige vitamiiniteena. Soodustab neerude tegevust, aitab kaasa köha ja maokatarri ravimisel. Kuiva köha, külmetuse ja üldise nõrkuse peletamisel on tarvitatud ka pihlakaõitest valmistatud teed. Marjadest toodetakse õunhapet, on kasutatud veel likööri- ja veinitööstuses, keediste valmistamiseks. Liigne marjade söömine võib esile kutsuda ka mürgistuse. Noori võrseid on kasutatud värvimiseks musta värvuse saamisel.
Sarnased taimed	Valdav osa Eesti pärismaistest puudest on lihtlehtedega, see tähendab, et lehe laba ei ole jaotunud selgesti eristuvateks lehekesteks. Liitlehiseid pärismaiseid puid on vähe, lisaks pihlakale ka harilik saar, leedrid on juba rohkem põõsaste moodi. Palju liitlehtedega puuliike on näiteks liblikõieliste sugukonnas. Eestis on liblikõielised enamasti rohttaimed. Leiab ka puuliike, aga nemad ei ole pärismaised vaid alati inimese poolt istutatud. Pihlaka leht meenutab pisut hariliku robiinia paaritusulgjat liitlehte. Harilik robiinia on võib-olla kõige levinum Eestis kasvatatav liblikõieline puu.