Lehitu pisikäpp on meie looduslikest orhideedest üks haruldasemaid. Nii on ta võetud kõige rangema, I kategooria, kaitse alla. Kohata võib teda eelkõige Ida-Eestis Alutaguse varjukates tihedates ja niisketes kuusikutes, kus kasvab ka haaba ja leppa. Kuid teadaolevates kasvukohtadeski ei leia botaanikud teda igakord üles. Nii võib mõni lehitu pisikäpa kasvukoht teadmatuse tõttu hävida. Lehitu pisikäpp võib ennast aastaid maapeal mitte näidata, siis aga ilmub välja endisest kasvukohast mitu meetrit eemal. Selline salapärasus ja ka sünge märjavõitu kasvukoht teevad pisikäpast müstilise taime. Kõige paremini on see kajastunud tema inglisekeelses nimes ghost orchid. Tõlkes tähendab see kummitusorhideed.

Kirjeldame teda pisut. Lehitul pisikäpal pole lehti ega klorofülli. Seega erineb ta enamikest maailma taimedest juba rohelise värvi puudumise tõttu. Klorofüllita taim ei saa päikesevalguse energiat püüda ja seega ei ole lehitu pisikäpp võimeline suhkruid tootma. Nii sarnaneb ta rohkem seenele või liikumatule loomale kui taimele. Aga see selleks - lehitu pisikäpp on ikkagi taim mis taim ja kuulub taimeriiki!

Toitumiseks vajab lehitu pisikäpp abilisi ja abilisteks on seened, kelle maa-alune niidistik kasvab kokku lehitu pisikäpa risoomiga. Seenteta ei idane ka pisikäpa seemned. Suguliselt paljuneb pisikäpp harva, sest tema seemned jäävad enamasti tolmeldajate vähesuse tõttu valmimata. Lehitu pisikäpa maa-alune vars ehk risoom on huvitava kujuga. See on rohkesti harunev, kuid kõik harud on väga lühikesed. Niisugusena meenutab see väikest koralli. Juuri lehitul pisikäpal polegi. Taime õitsev vars kasvab ainult risoomi kogunenud varuainete arvel. Nii on risoom peale õitsemist läbi kurnatud ja suur osa sellest sureb. Taime kosumiseks kulub sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemise järgsel aastal lehitut pisikäppa täpselt samast kohast ei leia.

Nagu öeldud, paljuneb lehitu pisikäpp seemnetega harva, võib aga peale puhkeaastaid ilmuda maapinnale endisest erinevas kohas. Selle taga on lehitu pisikäpa risoomist välja kasvavad võsundid, mis võivad emataimest küllalt kaugele roomata. Võsunditega lehitu pisikäpp peamiselt paljunebki.

Natuke peab rääkima ka pisikäpa õisikuvartest. Eespool sai mainitud, et neis pole rohelist värvi, need on kahvatukollased. Õied ise on samuti kahvatukollased, kuid samas küllaltki suured. Huvitav on see, kuidas õite huuled ja kannused end otse üles taeva poole hoiavad. Nii paistab pisikäpa õie kannus üles kergitatud kikkhabemena. See omapära kajastub muide selle taime ametlikus ladinakeelses nimes. Õitest rääkides olgu veel öeldud, et neil on huvitav lõhn. Mõned väidavad, et see on meeldiv banaanilõhn, teised jälle, et nii haisevad uued kummijalanõud, kalossid või kummikud.