Eestikeelne nimi	põldohakas
Ladinakeelne nimi	Cirsium arvense (L. ) Scop.
Rahvapärased nimed	uhakas, raudohakas, karuohakad, harilik ohakas
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda ohakas.
Eluvorm	Mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (0,25) 0,5-1 (1,5) m.
Õis	Kõik õied on putkõied, moodustavad korvõisiku. Emasõisikud ja isasõisikud arenevad erinevatel taimedel. Emasõisikud on enamasti kerajad, diameetriga umbes 2 cm. Isasõisikud on munajad, pikkusega kuni 1,5 cm. Emas- ja isasõied on enam-vähem ühesugused: pika kitsa putkega ja värvuselt lillakasroosad. Õisikute üldkatis koosneb katusekividetaoliselt asetunud pruunikatest või purpurpunastest lehtedest. Õisikud on koondunud ebakorrapärasesse kännasjasse liitõisikusse. Õisikuraag on võrkvillane. Õitseb juuni lõpust septembrini, vahel veel oktoobriski. Putuktolmleja.
Vili	Kuni 3,5 mm pikkused kollakashallid või helepruunid seemnised on valkja (alusel kollaka) 2-2,5 cm pikkuse pappusega. Levivad tuule abil. Viljad valmivad alates juuli keskpaigast.
Leht	Vahelduvalt kinnitunud süstjad sulghõlmised kuni -jagused pehmed lihtlehed on enamasti paljad vaid vahel alumisel küljel väheste karvadega. Alumised ja ülemised varrelehed on keskmistest tervemad. Lehehõlmad lõpevad ogadega. Keskmised varrelehed on 7-17 cm pikkused ja 1,5-4,5 cm laiused, enamasti rootsutud, varrel istuvad või laskuvad. Leheserv on ripsmeline kuni torkivate ogadega.
Vars	Vars on tugev, vagude ja roietega, ülemises osas harunenud ja sageli punakalt värvunud ning vahel kaetud ogaliste katkestunud tiibadega. Korvõisikute all võib varrel esineda ka võrkjat karvasust.
Maa-alune osa	Taimel on jäme, kuid suhteliselt kergesti murduv väga sügavale tungiv peajuur, külgjuured on vähe silmatorkavad. Värvuselt on juured valkjad.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt juureharude (juurevõsude) abil.
Levik ja ohtrus	Levinud kogu Euroopas, Kuid ka peaaegu kogu Aasias, tulnukana Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ning Lõuna-Aafrikas. Eestis inimesest mõjustatud kohtadel väga sage. Sobivatel kasvukohtadel sageli massiline.
Kasvukoht	Kasvab umbrohuna põldudel, aedades, elamute ümbruses, teeservadel ja kraavikallastel, jäätmaadel, samuti raiesmikel, meresaartel ja –randadel, päris- ja rannaniitudel. Eelistab värsket toitaineterikast savikat pinnast.
Koht ökosüsteemis	Noored taimed on heaks toiduks paljudele taimtoidulistele loomadele. Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit. Taime vartel elavad sageli tumedalt värvunud lehetäid.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Väga sage ja tülikas umbrohi nii vilja- kui köögiviljapõldudel. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Taime peetakse savika pinnase indikaatoriks. Noored taimed on mahlakad ja valgurikkad, sobivad söödaks kariloomadele, hobustele ja küülikutele. Noored lehed on kasutatavad inimtoiduna. Hea meetaim.
Sarnased taimed	Ennekõike võib põldohakas välimuse järgi segamini minna teiste liikidega perekonnast ohakas: mõneti sarnased võivad olla tuli- ja soo-ohakas, neist esimene on suuremate õisikute ja tugevamate ogadega, teine kasvab ennekõike niiskemates kasvukohtades. Põldudel võib kohata põldohakale sarnase välimusega liike perekonnast piimohakas - piimohakad on põldohakast kergesti eristuvad pehmete lehtede ja väga ohtra piimmahla poolest, mis taime vigastamisel murdekohta koguneb.