Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab ka suhteliselt vähene nimede kattuvus teiste taimedega.

Enne viljade valmimist kohatakse rabamurakat harva, sest siis ei ole tema soistesse kasvukohtadesse asja. Kui just murakasaaki ennustama ei minda! Saagi ennustamisega võib aga kergesti alt minna. Sageli vaadatakse, et kõik on tihedalt suuri õisi täis ja tuleb hea muraka-aasta. Kuid nii ei pruugi minna. Rabamurakas on ainukesena meie murakaperekonna liikidest kahekojaline taim. See tähendab, et tal on eraldi isas- ja emasõied ning need asuvad erinevatel taimedel. Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et rohke õitsemine ei näita sügisese saagi kohta ilmtingimata midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja õies on palju tolmukaid. Emasõites on aga sigimik ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse kõlutolmukad.

Ka emasõite olemasolu ei taga ilmtingimata suurt saaki. Õied peavad tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on tolmeldajateks kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Halvasti on lugu siis, kui ilm on väga kehv. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul olema sobilikku ilma ja sobivaid putukaid, et emasõies võiks hakata arenema vili.

Kui kõik on hästi läinud ja keegi muraka kahjuritest vilja enne valmimist ära ei söö, siis võib suve teisel poolel marjule minna. Inimene on hinnanud murakamarja väga kõrgelt. Temast saab valmistada moose, keediseid, siirupeid, mahla, kompotti ja kõike muudki, mida üldse marjadest teha annab. Murakast tehtul on omapärane meeldiv aroom ja kaunis oranžkollane värvus. Parima põhjamaise veini või likööri saab siiski mesimuraka marjadest. Kogu murakataim on leidnud mitmesugust kasutamist ka rahvameditsiinis ja isegi teaduslikus arstiteaduses.

"Murakamarjad" on tegelikult botaaniliselt koguluuviljad. See tähendab, et iga üksiku tera sees on luuseeme ja neid väikesi luuseemnetega luuvilju on ühes koguviljas palju. Ellujäämiseks on imepisikestest seemnest kasvanud murakatõusmetel üks võimalus: need peavad saama kaasa väetisehunniku mõnelt linnult või näiteks karult - muraka viljad maitsevad paljudele raba asukatele. Murakal on varuks ka kindlam paljunemisviis: maa all on tal pikk ja harunev risoom, mis võib anda rikkalikult uusi taimi.