Harilik sinilatv
(Polemonium caeruleum)
hein-sinelill, mirt, reinvarred, siniladvik, sinised pirdid
Sinilatv pole meil tavaline taim, kuid teda kohates jääb ta kindlasti meelde. Tal on ilusad suured pooleteise sentimeetri pikkused kellukakujulised õied. Õiekroon on taevassinine, tupp aga valkjas. Tavaliselt on koondunud suur hulk õisi varre tippu tihedasse koonusekujulisse õisikusse.
Ilu pärast kasvatatakse teda mitmel pool taluaedades, kust ta on seemnete abil levinud ka lähiümbruse loodusesse. Põliselt leidub sinilatva meil mitmel pool niisketel niitudel või sooservades, rannikul paekalda alusel salu- või lodumetsades. Alati ei pea sinilatv jääma vaid aiakaunistajaks. Te võite pika siniladvavarre ka tuppa vaasi tuua või sõbrale kinkida. Lõikelillena püsib ta vaasis hämmastavalt kaua. Sinilatv on ka meetaim.
Kuid mõnikord võib näha aias tervet
siniladvapeenart. Sel juhul pole
tavaliselt siiski tema lõikelilleks kasvatamisega. Nimelt on siniladval
veel vähemalt
üks hea omadus - ta on ravimtaim. Looduses kasvab sinilatv tihedas
rohukamaras
ja tema ravimina kasutatavat osa, risoomi koos juurtega, on raske kätte
saada.
Ta on lihtsalt teiste juurtega nii tihedalt põimunud, et me ei suuda
tihti
eristada siniladva juuri teiste taimede omadest. Kui ka suudame, siis
juurte
lahtiharutamisel läheb ikkagi palju väärtuslikke juuri kaduma. Niisiis
kasvatatakse sinilatva ravimiks peamiselt aiapeenardel. Kui siniladva
jäme
risoom ja peenikesed juured on välja kaevatud, tuleb nad ettevaatlikult
mullast puhastada ja voolava veega kiiresti üle pesta. Peale nõrgumist
kuivatatakse neid 50-60 °C juures.
Peamiselt kasutatakse siniladvaravimit kui väga tugevat röga
lahtistavat vahendit köha korral. Kuid peale selle on tal ka näiteks palderjanist
kuni kümme korda tugevam rahustav ja uinutav toime.
Siniladvajuurikaid kasutatakse ka maohaavandite raviks.
Peale sinise ladva on siniladval ka ilusad lehed. Need meenutavad välimuselt veidi palderjani omi: tumerohelised paaritusulgjad lehed kitsaste teravatipuliste lehekestega. Alumise varrelehed on siniladval pikarootsulised, ülemised aga peaaegu rootsutud. Niisiis on sinilatv mitmeti sarnane palderjanile. Neil mõlemal taimel on ka ühtemoodi soonilised ja õõnsad varred. Kõige lihtsam on neil kahel mitteõitsemise ajal vahet teha lõhna järgi. Teatavasti on ju palderjani risoomil ja juurtel tugev vänge lõhn, siniladval sellist pole.