Eestikeelne nimi	harilik soolikarohi
Ladinakeelne nimi	Tanacetum vulgare L.
Rahvapärased nimed	reinvars, sauna rohi, solkmerohi, ussirohi, südamevalurohud
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda soolikarohi.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline iseloomuliku kamprilõhnaga rohttaim. Kõrgus (25) 40-120 cm. Kasvab tugevate puhmikutena.
Õis	Õied moodustavad korvõisiku, mille läbimõõt on 7-12 mm. Õisiku alusel on üldkatis valkja või pruuni kileja äärisega lehekestest. Õisik on pealt peaaegu lame, koosneb ainult putkõitest, neist keskmised on viiehambalise krooniga mõlemasugulised õied, äärmised kolmehambalise krooniga ühesugulised emasõied. Korvõisikud on varre tippudes liitunud suureks kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juulist septembrini.
Vili	Pikiribidega ja tipul madala kileja hambulise äärisega seemnis, mille pikkus on 1,5-1,8 mm ja laius umbes 0,5 mm.
Leht	Üldkujult elliptilised kuni äraspidimunajad aheneva alusega ja sügavalt sulgjagused lihtlehed. Esimese järgu hõlmad (neid on kuni 12 paari) on veel omakorda sulglõhised või -jagused. Viimase järgu hõlmad on küllaltki kitsad, saagja servaga, mõlemal küljel näärmelohukestega, mille põhjas läbipaistev näärmetäpp. Noored lehed on alumiselt pinnalt hallikarvased. Lehe pikkus kuni 20 cm ja laius 8-10 cm. Juurmised lehed pikarootsulised, alumised varrelehed lühirootsulised ja ülemised rootsutud.
Vars	Varsi on üks või sagedamini mitu. Nad on püstised, tihedalt lehistunud, madalate ribidega, ülemises osas sageli harunenud. Värvuselt kahvaturohelised, vahel lillakaspunased.
Maa-alune osa	Risoomil on arvukalt lühikesi risoomivõsundeid ja lisajuuri.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt seemnetega, mõningal määral ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, Kesk- ja Ida-Aasias, tulnukana Põhja- ning Lõuna-Ameerikas ning Austraalias. Eestis tavaline, harvem Kesk-Eestis.
Kasvukoht	Kasvab sagedamini tee- ja põlluservadel, jäätmaadel, varemetes, kuid ka rannavallidel, rannaniidul ning vahel pärisniidul.
Koht ökosüsteemis	Loomad taime tema iseloomuliku ebameeldiva lõhna ja maitse tõttu ei söö. Küll aga võivad linnud tema tihedasse puhmasse punuda oma pesa.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Vanasti kasutatud ravimtaimena. Sisaldab eeterlikku õli. Õisikute teed kasutati soolenugiliste tõrjumiseks ja soolehäirete korral, samuti menstruatsioonitsükli korrastamiseks. Suured annused võivad põhjustada mürgistust, pole soovitatav tarvitada, eriti ohtlik rasedatele, sest võib tekitada koos mürgistusega abordi. Mürgistusnähtudeks on krambid ja mao limaskesta valulikkus, raskematel juhtudel võib põhjustada surma. Sooleparasiitide vastase vahendina leiab kasutamist ka veterinaarias. Taimest on toodetud putukamürke. Kariloomadele on suuremas koguses süües mürgine. Taimele on omistatud ka üleloomulikke jõude.
Sarnased taimed	Soolikarohu lehed meenutavad kuju poolest vägagi valge või kollase karikakra lehti, on aga viimastest oluliselt suuremad. Soolikarohu kollased keelõiteta, ainult putkõitest koosnevad korvõisikud sarnanevad lõhnava kummeli või mõne ruskme korvõisikutele. Kui soolikarohu lehed ja õied kokku panna, siis ei sarnane temaga ükski teine Eesti pärismaine taimeliik - soolikarohtu on hea ja lihtne ära tunda!