Vaher on väga tavaline puu parkides, aedades, alleedel ja vanade mõisate ümbruses. Vähem kasvab teda loodusliku puuna Eesti metsades, kuigi Lääne-Eesti lehtmetsades on ta üsna tavaline ja hajusalt on vahtraid ka Ida-Eestis.

Paljud on kindlasti kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud - vaher on puude hulgas üks esimesi õitsejaid, kelle suured õiekobarad ilmuvad enne lehtede puhkemist. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega. Kõige meeldejäävam on ta arvatavasti sügisel. Siis on harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega. Peale selle võib sügisel näha lendlemas vahvaid vahtra vilju. Need langevad keereldes puult nagu väikesed helikopterid. Suur osa neist hakkab peagi idanema, et kasvada uueks puuhiiglaseks. Suure tiivaga viljad on ka lõbusaks mänguasjaks. Kui kaksikpropellerist eraldada üks pool, sellest seeme välja võtta ning seemne asemele oma nina panna, siis ongi naljakas pikk nina olemas.

Vahtraliike kasutatakse väga mitmeti. Tema kollakasrohelised õied lõhnavad imehästi ja on heaks meeallikaks mesilastele, ühelt puult võib saada kuni kümme kilo mett. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse muuhulgas vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Kevadel, enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada mahla juhtiv tila, tila alla purk. Vahtramahl on väga suhkrurikas. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud parkaineid.

Suve lõpul või sügisel võib näha vahtra lehtedel musti laike, mis jätavad väga kauni mulje. Suurele vahtrapuule need erilist kahju ei tee, kuid tegelikult on see ühe parasiitseene töö. Teda kutsutakse vahtra pigilaiguks. Vahtra pigilaiksus viitab puhtale õhule: suurtes linnades ja tööstuspiirkondades see seeneke kaua vastu ei pea. Vanade suurte puude tüvel võib kohata vahtratarjakut, valget seent, mis teeb tüvele kuni meetripikkuse reana palju viljakehi. See seen puule nii leebe kui pigilaiksuse tekitaja ei ole - vahtratarjak lagundab tüve ja võib varem või hiljem puule saatuslikuks saada.