Eestikeelne nimi	harilik vesikanep
Ladinakeelne nimi	Eupatorium cannabinum L.
Rahvapärased nimed	jooksjahein, kanepilill, oja-kollad, veeojarohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda vesikanep.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5-1 (1,5) m. Võib moodustada suuremaid kogumikke.
Õis	Taimel esinevad mõlemasugulised putkõied. Need on määrdunudpunased kuni roosakad, harvem valkjad ja on koondunud väikesesse lühiraolisse korvõisikusse. Ühes korvõisikus on enamasti 5 õit, õisiku pikkus on kuni 1 cm ja 2-3 mm. Õisikul esineb väikestest lehekestest üldkatis. Korvõisikud on omakorda koondunud suurtesse kännasjatesse liitõisikutesse, millede läbimõõt on 6-9 cm. Õitseb (juunist) juulist augustini (septembrini). Putuktolmleja.
Vili	Ahenenud aluse ja tömbi tipuga 4-5-kandilised 2-3 mm pikkused seemnised. Nad on varustatud ka valge 4-5 mm pikkuse pappusega, mis koosneb peentest karedatest karvadest. Viljad valmivad septembris ja levivad tuule abil.
Leht	Sulgroodsed vastakuti kinnitunud suured pealt pehmekarvased ja alt veidi näärmelised lihtlehed. Alumised lehed sõrmjagused, 3 või 5 hõlmaga, mis on pikalt teritunud ja ebaühtlaselt saagja või hambulise servaga. Lehe keskmine hõlm on 8-15 cm pikk ja (2) 3-4 (4,5) cm lai, külgmised mõnevõrra väiksemad. Ülemised varrelehed on sageli terved ja terveservalised.
Vars	Vars on püstine, tugev, ülemises osas harunenud, peenevaoline ja sageli lühikarvane, värvuselt roheline, mõnikord ka punakas.
Maa-alune osa	Risoom on jäme, ruljas, sõlmine, asetseb mullas viltuselt, rohkete peenikeste lisajuurtega.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega. Paljundatakse ka puhma jagamise teel.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes piirkondades, esineb ka Lääne-Siberis, Kesk- ja Ees-Aasias, kohati Põhja-Aafrikas, Ka sisse tooduna Kagu-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis paiguti tavaline.
Kasvukoht	Kasvab meil veekogude kallastel, kaldavõsastikes, kraavides, soostunud ja niisketel aladel, lamminiitudel, sageli lammi- ja lodumetsades, ka niisketes salumetsades või nende servadel. Eelistab varjulist toitaine- ja lubjarikast kasvukohta.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Sobilik veekogude kallaste haljastamiseks, kui soovitakse katta suurt pinda dekoratiivsete taimedega. Taimes leidub parkaineid. Varem on kasutatud ravimtaimena maksahaiguste ja düsenteeria vastu, kuid praeguseks on oma meditsiinilise tähtsuse kaotanud, sest on mürgine. Vartest ja lehtedest on võimalik saada sinist ja musta värvainet. Vartest on toodetud jämedat kiudu.
Sarnased taimed	Kõigepealt tuleb tähele panna, et vesikanep on korvõieline. Kuna vesikanepi korvõisikud on väiksed, õiesarnased, võib kergesti viltu minna. Kui õige sugukond käes, läheb edasi lihtsalt. Varrel vastakuti asetunud lehed on Eestis looduslikult kasvavatest korvõielistest veel ainult perekondades võõrkakar ja ruse - viimased on aga täiesti teistsugused taimed ja vesikanepiga ka parema tahtmise korral sassi ei lähe. Varrel vastakuti asetunud lehed on vesikanepi hea määramistunnus.