Eestikeelne nimi | verev kontpuu | |
Ladinakeelne nimi |
Swida sanguinea (L.) Opiz
(sünonüüm Cornus sanguinea L.) |
|
Rahvapärased nimed | kukerkuusk, kukerpuu, kukepuu, luupuu | |
Süstemaatiline kuuluvus | Kuulub sugukonda kontpuulised, perekonda kontpuu. | |
Eluvorm | Heitlehine põõsas. Kõrgus kuni 4 (5) m. | |
Õis | Õied kahesugulised, korrapäraselt neljatised. Tuhmvalged, raolised, läbimõõt umbes 1 cm. Koondunud suurtesse tipmistesse kännastesse. Õitseb mai lõpul või juuni algul, pärast lehtimist. Mõnikord õitseb sügisel teist korda. | |
Vili | Lihakad herneterataolised luuviljad, kerajad kuni munajad, mittesöödavad. Värvuselt noorelt rohelised, valminult sinakasmustad, valgete täppidega. Pikkus 5-8 mm, sellest 4-5 mm luuseeme. Valmivad septembris. | |
Leht | Laimunajad, ovaalsed või ümarad, sulgroodsed, teravatipulised, terveservalised lihtlehed. Kinnituvad vastakuti. Pealt rohelised, läiketa, alt helerohelised, väheste karvadega. Leheroots karvane, renniga. Lehtede pikkus 5-10 cm, laius 3-7 cm. Sügisel muutuvad veripunaseks. | |
Vars | Noored võrsed rohekad, karvased, hiljem iseloomulikult pruunikaspunased, paljad. Vanemate okste koor peente pragudena lõhenenud, hallikas. | |
Maa-alune osa | Võrdlemisi hästi arenenud sammasjuurestik. | |
Paljunemine | Paljuneb seemnetega. Paljundatakse ka vegetatiivselt pistokstest ja mahapainutatud ning mullaga kaetud okstest. | |
Levik ja ohtrus | Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, katkendlikult Ida-Euroopas, ning Ees-Aasias. Eestis paiguti, sagedamini Lääne- ja Põhja-Eestis, eriti Saaremaal, areaal hõlmab Lääne- ja Edela-Eesti. Sageli ilutaimena aedades, ka metsistunult. | |
Kasvukoht | Kasvab leht- ja segametsades, salumetsas, looniitudel, puisniitudel, põõsarindes. Külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kasvab ka toitainetevaestel ja kuivadel muldadel. Eelistab lubjarikast mulda. | |
Koht ökosüsteemis | Seemnete levikule aitavad kaasa loomad. | |
Kaitse | Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. | |
Kasutamine | Oksad on kauni punaka värvusega, dekoratiivsed ka talvel. Kasutatav haljastuses, talub hästi linna gaase ja tahma. Istutatakse üksikpõõsana või väikeste rühmadena. Levinud ka dekoratiivvormid, näiteks kollase-valgekirjude lehtedega. Puit on punakas, tugev, sobib väikeste tarbeesemete valmistamiseks. Oksi kasutatakse punumiseks. Viljadest saadakse tehnikas kasutatavat rohelist õli. | |
Sarnased taimed | Lisaks pärismaisele verevale kontpuule kasvatatakse aedades sagedamini ka Põhja-Ameerikast pärit võsund-kontpuud ja Siberist pärit siberi kontpuud. Võõramaised kontpuud õitsevad kohalikuga võrreldes hiljem, mitte kevadel vaid suvel, ja nende luuviljad jäävad alati valkjaks erinevalt vereva kontpuu sinakasmustadest viljadest. Põõsaste määramine on sageli millegipärast keerukavõitu, alustada võiks sellest, kellel on vastakud, kellel vahelduvad lehed. Vereva kontpuu lehed on vastakud nagu ka näiteks kuslapuudel, lodjapuudel ja leedritel. |