|
Eestikeelne nimi |
verev kontpuu |
 |
|
Ladinakeelne nimi |
Swida sanguinea (L.) Opiz
(sünonüüm Cornus sanguinea L.)
|
|
Rahvapärased
nimed |
kukerkuusk, kukerpuu, kukepuu,
luupuu |
|
Süstemaatiline
kuuluvus |
Kuulub sugukonda kontpuulised,
perekonda kontpuu. |
|
Eluvorm |
Heitlehine põõsas. Kõrgus kuni 4 (5)
m. |
|
Õis |
Õied kahesugulised, korrapäraselt
neljatised. Tuhmvalged, raolised, läbimõõt umbes 1 cm.
Koondunud suurtesse tipmistesse kännastesse. Õitseb mai lõpul
või juuni algul, pärast lehtimist. Mõnikord õitseb sügisel
teist korda. |
|
Vili |
Lihakad herneterataolised luuviljad,
kerajad kuni munajad, mittesöödavad. Värvuselt noorelt
rohelised, valminult sinakasmustad, valgete täppidega. Pikkus
5-8 mm, sellest 4-5 mm luuseeme. Valmivad septembris. |
|
Leht |
Laimunajad, ovaalsed või ümarad,
sulgroodsed, teravatipulised, terveservalised lihtlehed.
Kinnituvad vastakuti. Pealt rohelised, läiketa, alt
helerohelised, väheste karvadega. Leheroots karvane, renniga.
Lehtede pikkus 5-10 cm, laius 3-7 cm. Sügisel muutuvad
veripunaseks. |
|
Vars |
Noored võrsed rohekad, karvased,
hiljem iseloomulikult pruunikaspunased, paljad. Vanemate okste
koor peente pragudena lõhenenud, hallikas. |
|
Maa-alune osa |
Võrdlemisi hästi arenenud
sammasjuurestik. |
|
Paljunemine |
Paljuneb seemnetega. Paljundatakse
ka vegetatiivselt pistokstest ja mahapainutatud ning mullaga
kaetud okstest. |
|
Levik ja ohtrus |
Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas,
katkendlikult Ida-Euroopas, ning Ees-Aasias. Eestis paiguti,
sagedamini Lääne- ja Põhja-Eestis, eriti Saaremaal, areaal
hõlmab Lääne- ja Edela-Eesti. Sageli ilutaimena aedades, ka
metsistunult. |
|
Kasvukoht |
Kasvab leht- ja segametsades,
salumetsas, looniitudel, puisniitudel, põõsarindes.
Külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kasvab
ka toitainetevaestel ja kuivadel muldadel. Eelistab
lubjarikast mulda. |
|
Koht ökosüsteemis |
Seemnete levikule aitavad kaasa
loomad. |
|
Kaitse |
Ei kuulu kaitstavate taimede
nimekirja. |
|
Kasutamine |
Oksad on kauni punaka värvusega,
dekoratiivsed ka talvel. Kasutatav haljastuses, talub hästi
linna gaase ja tahma. Istutatakse
üksikpõõsana või väikeste rühmadena. Levinud ka
dekoratiivvormid, näiteks kollase-valgekirjude lehtedega. Puit
on punakas, tugev, sobib väikeste tarbeesemete valmistamiseks.
Oksi kasutatakse punumiseks. Viljadest saadakse tehnikas
kasutatavat rohelist õli. |
| Sarnased taimed |
Lisaks
pärismaisele verevale kontpuule kasvatatakse aedades
sagedamini ka Põhja-Ameerikast pärit võsund-kontpuud ja
Siberist pärit siberi kontpuud. Võõramaised kontpuud õitsevad
kohalikuga võrreldes hiljem, mitte kevadel vaid suvel, ja
nende luuviljad jäävad alati valkjaks erinevalt vereva kontpuu
sinakasmustadest viljadest. Põõsaste määramine on sageli
millegipärast keerukavõitu, alustada võiks sellest, kellel on
vastakud, kellel vahelduvad lehed. Vereva kontpuu lehed on
vastakud nagu ka näiteks kuslapuudel, lodjapuudel ja
leedritel. |