Eestikeelne nimi | võsu-liivsibul |
![]() |
Ladinakeelne nimi | Jovibarba globifera (L.) J.Parn. | |
Rahvapärased nimed | mägisibul, kõrvahain, maasibul, matussepähkel, seanina | |
Süstemaatiline kuuluvus | Kuulub sugukonda paksulehelised, perekonda liivsibul. | |
Eluvorm | Mitmeaastane igihaljas lihakas ühekojaline taim. Tavaliselt kuni 4 cm kõrguste lühivõrsetena, pikkvõrsed 10-25 cm kõrged. | |
Õis | Õied asuvad lühikeses tihedas kännasõisikus, mille suurus on 5-7 cm. Õiekate kaheli. Kroon- ja tupplehti 6. Tupplehed 7-10 mm pikad, süstjad, narmastunud või ripsmelise servaga. Kroon kellukjas, kroonlehed kollakad või harvem rohekad, näärmekarvadega, süstjad, narmastunud või ripsmelise serva ja väljapaistva keskrooga, tipus ulatub keskrood ohtetaoliselt välja, pikkus 12-17 mm. Tolmukaid tavaliselt 12, rohelised. Emakaid tavaliselt 6, nende alusel meesoomused. Õitseb juulis ja augustis, putuktolmleja, kuid võib esineda ka isetolmlemist (tolmukad-emakad valmivad üheaegselt). | |
Vili | Püstine, sirge, sujuvalt nokaks ahenenud, nokk viljast poole lühem. Seemned valmivad septembris. | |
Leht | Lühivõrsete lehed moodustavad tiheda roseti, mille läbimõõt 2-6 (10) cm. Lihakad, helerohelised, tipus sageli punakad, kujult piklik-talbjad või äraspidimunajad, teritunud tipuga, serv ripsmeline. Mõlemalt küljelt paljad. Laius 6-12 mm. Talveks käänduvad rosetid kerajalt kokku, suvel sirutuvad laiali. Pikkvõrsete varrelehed piklik-munajad või süstjad, muidu sarnased lühivõrsete omadega. Kõige ülemised lehed õisiku all on laienenud alusega, mõnikord südajad. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. | |
Vars | Esinevad steriilsed lühivõrsed ja 10-25 cm pikkused õisi kandvad pikkvõrsed. Pikkvõrsed püstised, valgete ripsmetaoliste näärmekarvadega. Rosetilehtede kaenlapungadest arenevad valged võsundid, mille tipus tekivad uued taimed. | |
Maa-alune osa | Juurestik keskmiselt kuni vähe arenenud. | |
Paljunemine | Paljuneb peamiselt vegetatiivselt võsundite abil, millest tekivad tütarrosetid. Tütartaimed eralduvad ilmselt väliste tegurite kaasabil. Paljuneb ka seemnetega. | |
Levik ja ohtrus | Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Eestis paiguti, peamiselt Kagu-Eestis ja Pandivere ümbruses. | |
Kasvukoht | Kuivades liivastes valgusküllastes männikutes, peamiselt nõlvakutel. Valgusnõudlik. Mulla suhtes üldiselt vähenõudlik, talub hästi põuda. | |
Koht ökosüsteemis | Tolmeldavad putukad. | |
Kaitse | II kategooria kaitsealune taim. Ohustab tallamine, taime toomine koduaedadesse ja kasvukohtade võsastumine, kamardumine, muutumine hämarateks. | |
Kasutamine | Roseti lehti on tarvitatud toiduks. Sobib omapärase taimena hästi kiviktaimlatesse, sageli kasvatatakse kalmistutel. | |
Sarnased taimed | Võsu-liivsibul võib kergesti segamini minna lähedase mägisibula perekonna liikidega. Võsu-liivsibul on ainuke omataoline, kes kasvab Eestis pärismaise liigina liivastel päikesele avatud nõlvadel. Kahe perekonna erinevus on peaasjalikult õite ehituses, aga ka värvis: kui liivsibulate kroonlehed on enamasti rohekaskollased, siis mägisibulatel on need enamasti roosakad. |