Eestikeelne nimi	võsu-liivsibul
Ladinakeelne nimi	Jovibarba globifera (L.) J.Parn.
Rahvapärased nimed	mägisibul, kõrvahain, maasibul, matussepähkel, seanina
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda paksulehelised, perekonda liivsibul.
Eluvorm	Mitmeaastane igihaljas lihakas ühekojaline taim. Tavaliselt kuni 4 cm kõrguste lühivõrsetena, pikkvõrsed 10-25 cm kõrged.
Õis	Õied asuvad lühikeses tihedas kännasõisikus, mille suurus on 5-7 cm. Õiekate kaheli. Kroon- ja tupplehti 6. Tupplehed 7-10 mm pikad, süstjad, narmastunud või ripsmelise servaga. Kroon kellukjas, kroonlehed kollakad või harvem rohekad, näärmekarvadega, süstjad, narmastunud või ripsmelise serva ja väljapaistva keskrooga, tipus ulatub keskrood ohtetaoliselt välja, pikkus 12-17 mm. Tolmukaid tavaliselt 12, rohelised. Emakaid tavaliselt 6, nende alusel meesoomused. Õitseb juulis ja augustis, putuktolmleja, kuid võib esineda ka isetolmlemist (tolmukad-emakad valmivad üheaegselt).
Vili	Püstine, sirge, sujuvalt nokaks ahenenud, nokk viljast poole lühem. Seemned valmivad septembris.
Leht	Lühivõrsete lehed moodustavad tiheda roseti, mille läbimõõt 2-6 (10) cm. Lihakad, helerohelised, tipus sageli punakad, kujult piklik-talbjad või äraspidimunajad, teritunud tipuga, serv ripsmeline. Mõlemalt küljelt paljad. Laius 6-12 mm. Talveks käänduvad rosetid kerajalt kokku, suvel sirutuvad laiali. Pikkvõrsete varrelehed piklik-munajad või süstjad, muidu sarnased lühivõrsete omadega. Kõige ülemised lehed õisiku all on laienenud alusega, mõnikord südajad. Kinnituvad võrsele vahelduvalt.
Vars	Esinevad steriilsed lühivõrsed ja 10-25 cm pikkused õisi kandvad pikkvõrsed. Pikkvõrsed püstised, valgete ripsmetaoliste näärmekarvadega. Rosetilehtede kaenlapungadest arenevad valged võsundid, mille tipus tekivad uued taimed.
Maa-alune osa	Juurestik keskmiselt kuni vähe arenenud.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt vegetatiivselt võsundite abil, millest tekivad tütarrosetid. Tütartaimed eralduvad ilmselt väliste tegurite kaasabil. Paljuneb ka seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Eestis paiguti, peamiselt Kagu-Eestis ja Pandivere ümbruses.
Kasvukoht	Kuivades liivastes valgusküllastes männikutes, peamiselt nõlvakutel. Valgusnõudlik. Mulla suhtes üldiselt vähenõudlik, talub hästi põuda.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad.
Kaitse	II kategooria kaitsealune taim. Ohustab tallamine, taime toomine koduaedadesse ja kasvukohtade võsastumine, kamardumine, muutumine hämarateks.
Kasutamine	Roseti lehti on tarvitatud toiduks. Sobib omapärase taimena hästi kiviktaimlatesse, sageli kasvatatakse kalmistutel.
Sarnased taimed	Võsu-liivsibul võib kergesti segamini minna lähedase mägisibula perekonna liikidega. Võsu-liivsibul on ainuke omataoline, kes kasvab Eestis pärismaise liigina liivastel päikesele avatud nõlvadel. Kahe perekonna erinevus on peaasjalikult õite ehituses, aga ka värvis: kui liivsibulate kroonlehed on enamasti rohekaskollased, siis mägisibulatel on need enamasti roosakad.