Eestikeelne nimi	valge mesikas
Ladinakeelne nimi	Melilotus albus Medik.
Rahvapärased nimed	meesik, maarjamalts, orjavits, odra-pujud
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda liblikõielised, perekonda mesikas.
Eluvorm	Ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,3-1,2 (1,5) m.
Õis	Valged mõlemasugulised õied kaheli õiekattega, 1-1,5 mm pikkuse raoga, rippuvad. Tugeva meeldiva meelõhnaga. Tupp liitlehine, umbes pooleni lõhestunud. Kroonlehed 4-5 mm pikad, puri tiibadest ja laevukesest veidi pikem. Asuvad pikkades (4-8 cm) kitsastes, enamasti püstistes kobarates. Kobaras 40-80 õit. Õitseb juunist septembrini. Putuktolmleja.
Vili	Munajad lühikese emakakaela jäänusega kaunad. Pikkus 3,6-5 mm ja laius 2-2,5 mm. Pind võrkjalt kortsuline, paljas. Seemneid kaunas 2 (1-3), rohekaskollased.
Leht	Kolmetised liitlehed, pikkus 1-2 cm, keskmine leheke teistest pikema rootsuga. Alumiste lehtede lehekesed piklikmunajad või talbjad, ülemistel lehtedel kitsamad, peaaegu süstjad. Kogu leheserv korrapäratult hambuline. Abilehed naaskeljad, enamasti terveservalised.
Vars	Vars püstine, harvem tõusev, paljas, vaid ülaosas lühikeste karvadega. Alumises osas puitub, roheline, vahel punakas.
Maa-alune osa	Suhteliselt hästi arenenud sammasjuurestik, peajuur haruneb. Juurtel elavad mügarbakterid, kes muudavad õhulämmastikku taimedele omastatavaks.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, aga ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kesk-Aasias, Aafrikas, metsistunult Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ning Jaapanis. Eestis sage.
Kasvukoht	Teeservadel, põllupeenardel, raudteetammidel, jäätmaadel, põldudel nii kultuurtaimena kui umbrohuna. Enamasti kuivemates kohtades.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad rikkalikult nektarit. Taimtoidulistele loomadele söögiks, eriti enne õitsemist. Juurtel elavad mügarbakterid, mistõttu parandab mulla kvaliteedi.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kultuurtaim. Väga väärtuslik sööda- ja meetaim, lämmastikurikas. Eriti sobiv siloks ja haljasväetiseks, aga kasutatakse ka haljassöödana. Loomad söövad teda meelsasti enne õitsemist, õitsemise ajal on aga õhus liialt peletavat kumariinilõhna ja tarbimine on väiksem. Suures koguses on taim veistele mürgine, eriti ohtlikud on niiske heinaga segatud mesikad, sel juhul mesikas rikneb ja tekivad ohtlikud mürgid. Võib nii põhjustada surmaga lõppevaid verejookse. Kumariini sisaldab teistest mesikaliikidest rohkem. Kasutatakse ka parfümeeriatööstuses, piibutubaka aromatiseerimiseks ja alkohoolsete jookide valmistamisel.
Sarnased taimed	Mesikate kolmetised liitlehed on sarnased lutsernide lehtedele. Mesikaid iseloomustab kõrge püstine kasv ja pikad kitsad õiekobarad. Kui perekond paigas, on valge mesika määramine lihtne: valgel mesikal on valged õied, kõigil teistel on kollased. Aga mida teha siis, kui õisi ei ole, kuidas siis taime ära tunda? Siis on määramine päris keeruline, kuid valge mesikas on Eestis kindlasti kõige enam esinev mesikate liik.