Enamik inimesi ilmselt ei tea, et võilille liike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende liikide kasutamine ja tähtsus on inimese jaoks ühesugune, siis ei ole tavaliselt vajadust ka nende eristamiseks. Suur osa võilille erinevatest liikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla, harilik võilill. Sedasama järgnevas lähemalt uurimegi.

Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna kasvavad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik keelõied tunduvad esmapilgul sarnased, on neil väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole kõikidel õitel õietolmu, taimele piisab kui seda on osades. Selle tõestuseks on tõsiasi, et võilillel areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib aastas valmida isegi kuni kümme tuhat seemet.

Õite järgi on võililled ka nime saanud – on need ju võikarva kollased. Laste hulgas on levinud arvamus, et võilille õisiku abil saab vaadata, kui palju keegi võid on söönud. Selleks tuleb õisik teisele lõua alla panna ja uurida, kui kollane lõuaalune paistab. Võilille noori keelõisi võib tarvitada salatina. Salatina enamlevinud on siiski lehed. Kevadel esimeste roheliste lehtedena on nad inimestele heaks vitamiiniallikaks. Neis on nii  C- kui ka B-vitamiini.

Kõige rohkem on ravimina kasutatud võilille juuri. Need aitavad mitmete siseelundite haiguste korral, aga on head ka kõhukinnisuse vastu ja söögiisu tõstmiseks. Võilille juured on mõrud ning praetult on neid tarvitatud kohvi asemel või kohviga segatult. Kasulikud on ka noored õisikuvarred. Need hoiavad eemal vereringeelundite haigused. Võilille õitest tuleb väärtuslik mesi, mis on neeruhaigetele muust meest kasulikum.

Mööda ei saa minna ka võilille piimmahlast. See teeb pärgade punujate käed kiiresti pruunilaiguliseks ja emad pärast pahandavad, et plekid ei tule maha. Võilille korjajatele olgu teadmiseks, et kui palju võilille piimmahla millegipärast suhu peaks sattuma, võivad tekkida iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine ja isegi südame rütmihäired. Kevadised noored salatina tarvitatavad lehed mürgised ei ole. Võilille piimmahl on väga paljude toimeainetega. Näiteks sobib ta mitmetest nahahaigustest vabanemiseks. Huvitav on ka see, et valgest piimmahlast toodetakse mõnel pool kautsukit, kummi toorainet. Kautsuki tootmiseks on mõnda võilille liiki kasvatatud, viimasel on omaette nimi, koksagõss.

Ehkki võilill sisaldab mitmeid mõrusid aineid, söövad enamik kodu- ja metsloomi võililli meelsasti. Võilille lehed on meelistoiduks näiteks küülikutele. Siiski on võib-olla hea teada, et mõnel loomal võib väga rohke võilillede söömine mürgistuse esile kutsuda. Lõpetuseks, võilille võib julgelt ka nende taimede hulka paigutada, kelle kohta umbrohi öeldakse. Võilill paljuneb edukalt nii seemnete kui juuretükkide abil.