Villtakjas on meie neljast looduslikust takja perekonna liigist kõige tavalisem. Teda võib sageli kohata majaseinte ääres, teeservades, prahipaikades, vahel ka jõeäärsetel niitudel. Eestis kasvavad ka suur, väike ja salutakjas. Villtakja ja väikese takja õisikud on kaetud valge võrkvillaga. Suurel ja salutakjal pole võrkvilla peaaegu üldse. Suure takja õisikute läbimõõt on üle kolme sentimeetri, teistel meie liikidel vähem. Villtakjale sarnaneb kõige enam väike takjas. Väikese takja õisikud on tavaliselt villtakja õisikutest väiksemad. Teine erinevus on õisiku ehituses, aga stopp! Enne peame takjatega natuke paremini tuttavaks saama.

Takjate õisikud, needsamad, mis õige kergesti riiete külge kinni jäävad, on enam-vähem kerakujulised korvõisikud. Õisi näeme lühikest aega juulis või augustis. Takjate õisikus on ainult putkõied. Kõik takjate õied on ühesugused, tavaliselt purpurpunased, rohke mesimagusa nektariga. Nagu öeldud, õisi on näha vaid lühikest aega. Sagedamini näeme vaid kerajat, rohekat kuni hallikat nutti, mis on tervenisti üldkatise lehtedega kaetud. Üldkatis on botaaniline termin, mille all peetakse silmas korvõieliste õisikut ümbritsevaid väikesi lehti. Takjatel on neid lehekesi eriti palju - need on needsamad, millega takjas riiete külge jääb. Üldkatise lehti jaotatakse takjate perekonnas sisemisteks ja välimisteks. Ja nendel sisemistel ja välimistel üldkatise lehtedel ongi villtakja ja väikse takja juures tähtis erinevus. Nimelt on väiksel takjal kõik üldkatise lehed haakjate konksudega, villtakjal aga ainult välimised. Üldkatise lehtede konksukestel on arusaadavalt väga tähtis ülesanne: loomade külge haakides aitavad need taimel levida.

Villtakjas on suur ja tugev taim, kuni kahe meetri kõrgune. Suured ja tugevad on ka tema lehed ja juured. Lehed on iseloomulikult krobelised, kobrutavad – sellest ka rahvapärane nimi, kobruleht. Takja juurtel on väärtuslikud raviomadused. Takja nektarist saab tumedat värviaromaatset mett. Juuri on ammust ajast kasutatud kahjustatud juuste pesemiseks. Paljudes maades on takjate suhkrurikkaid juuri ka toiduks kasutatud. Süüa kõlbavad ka taime noored maapealsed võsud. Mõningaid takja vorme kasvatatakse aedades ilutaimedena.