Eestikeelne nimi	võsaülane
Ladinakeelne nimi	Anemone nemorosa L.
Rahvapärased nimed	lumelill, külmalill, haraklill, lumekelluke, valge lill, vareselill, varesjalg
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda ülane.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 8-25 cm. Puhkeperiood alates suve teisest poolest.
Õis	Õied mõlemasugulised, õiekate lahklehine. Õie läbimõõt on 2-4 cm. Õiekatte moodustavad 6-8 valget, tagumiselt küljelt sageli roosakat karvadeta tupplehte. Emakaid ja tolmukaid palju. Õitseb aprillis-mais, 10-15 päeva. Öösel ja halva ilmaga on õied longus. Putuktolmleja. Õitsema hakkab looduses umbes 10 aastaselt.
Vili	Lühikese kõverdunud nokaga 4-5 mm pikkused paljad pähklikesed. Valmivad mai lõpul, juunis. Levivad sipelgate abil.
Leht	Harilikult üks juurmine (harva kaks) ja kuni kolm kõrglehte. Juurmine pika rootsuga, kolmejaguse lehelabaga. Kõrglehed kuni 2 cm pikkuse rootsuga, kinnituvad õierao ülemisele kolmandikule, kujult sarnased juurmise lehega, kuid lehe osad veel omakorda jagunenud.
Vars	Vars on 8-25 cm kõrge, paljas või hajusalt karvane.
Maa-alune osa	Risoom horisontaalne, kollakas või pruun, harunev, sõlmekohtades peente lisajuurtega, mullas 2-3 cm sügavusel. Külgharude pungadest arenevad omakorda maapealsed võsud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, puudub Islandil, Lapimaal ja enamikul Pürenee poolsaarest. Eestis sage.
Kasvukoht	Leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel. Eelkõige salu- ja laanemetsas. Varjulembene. Parasniiskel huumusrikkal mullal.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad. Seemneid levitavad peamiselt sipelgad. Taimedel parasiteerivad paljud seeneliigid. Mõned muudavad leherootsud ebaloomulikult pikaks, teised põhjustavad lehtedel lillakate pahkade teket. Juurtel elavad liudikseened. Meetaim.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Sobiv haljastusse varjuliste kohtade kattetaimena. Kasutatakse ravimtaimena reuma puhul ja köha ning teiste külmetushaiguste ja kõhuvalu vastu. Tolmukaid kasutatud silmahaiguste ravis, leotis oevat tedretähnide vastane. Kogu taim on mürgine, sisaldab tulikalistele omaseid mürke. Mahl ärritab nahka ja põhjustab punetust, sügelemist, villide ja haavandite teket. Terava ebameeldiva maitse tõttu loomad teda ei söö ja mürgistusi esineb harva. Sissesööduna põhjustab seedekulgla limaskestade valu, võivad järgneda peapööritus, krambid ja teadvusetus. Taime kuivades mürgisus kaob. Veistel põhjustab toore taime rohke söömine seedehäireid, neerude ärrituse ja piima punaseks ning kibedamaitseliseks muutumise. Mesilastele suiraallikas.
Sarnased taimed	Võsaülase võib teiste taimedega segamini ajada ennekõike peale õitsemist, kui kadunud on iseloomulikud õied. Võsaülase lehed sarnanevad kõige enam kollase ülase lehtedele. Meelde tasub jätta, et võsaülase varrelehtedel on rootsud, mis kollasel ülasel enamasti puuduvad või on väga lühikesed. Suve teisel poolel ei leia metsast enam ka võsaülase lehti - need kõdunevad üsna kiiresti peale taime õitsemist.