Eestikeelne nimi	ümaralehine huulhein
Ladinakeelne nimi	Drosera rotundifolia L.
Rahvapärased nimed	huulerohi, mokahein, kõrvalusikas, putukasööja, ohatserohu, silmarohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda huulheinalised, perekonda huulhein.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim juurmise lehekodariku ja kuni 10 (15) cm kõrguse õisikuvarvaga.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Tupp on liitlehine ja kroon lahklehine. Tupplehed on algul 3-4 mm pikkused, kuid viljumisel need pikenevad ümbritsevad kupart. Kroon on valge. Õied on koondunud õisikuvarva tippu 2-8-õielisse kobarasse. Õitseb juulis ja augusti alguses, osa õisi jääb sageli avanemata. Õied puhkevad mõneks tunniks vaid päikesepaistelise ilmaga.
Vili	Elliptiline 5-6,5 mm pikkune sile kupar. Seemned on pruunikad, tolmpeened. Seemned valmivad augustis ja septembris ning levivad tuulega.
Leht	Lehed asetsevad juurmise kodarikuna lõtvadel pikkadel rootsudel. Lehelaba on ümmargune või pikkusest laiem, alusel järsult ahenev, läbimõõt on 3-10 mm. Lehe pealmisel pinnal on kombitskarvad ehk tentaaklid, milledest servmised on kuni 5 mm pikkused, keskmised kuni 1 mm. Leheroots kuni 4 cm pikkune, hõredalt kaetud valkjate karvadega. Lehtedele sattunud väiksed putukad jäävad seal olevasse limasse kinni ja äärmised tentaaklid kaarduvad putukale peale. Siis seeditakse putukas ära ja leht “avaneb” taas. Putukakest kantakse tuulega minema. Peamised saakloomad meil on kuni 2 mm pikkused kahe- ja kiletiivalised putukad ja ämblikud. Taimel on korraga 3-4 püüdmisvõimelist lehte.
Vars	Vars on püstine. Tavaliselt on üks õisikuvarb, mis võib ka haruneda.
Maa-alune osa	Juurestik on nõrgalt arenenud, niiditaoline ja omab peamiselt kinnitumisfunktsiooni. Toitainete hankimise ülesanne on tähtsam noorte taimede juures.
Paljunemine	Paljuneb peamiselt seemnetega, harvem ka vegetatiivselt lehtede lisapungadest.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt põhjapoolkera põhjapoolsetes piirkondades nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Euroopas ulatub kuni Kesk-Hispaania ja Põhja-Itaaliani, ka Jaapanis ning Indoneesia. Eestis tavaline.
Kasvukoht	Kasvab tihedal turbasamblakattel, vahel ka pidevalt niiskel turbal ja liival kraavide nõlvadel. Leidub nii rabas kui ka madal- ja siirdesoodes, samuti soometsades. Valguslembene.
Koht ökosüsteemis	Taim on kohastunud kasvamiseks turbasamblavaibal, nii tekib iga uus lehekodarik eelmisest kõrgemal, täpselt nii palju, kui kasvab turbasamblakiht.
Kaitse	Taime ohustab soode kuivendamine. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Laialdaselt on kasutatud rahvameditsiinis, kuid väikesearvulise esinemise ja raskete kogumistingimuste tõttu pole laiemalt kasutatud. Lehti on asetatud ohatanud huultele, neid kasutati ka vistrike ja mitmete nahahaiguste ravis. Samuti on leidnud kasutamist silma- ja kõrvahaiguste, läkaköha ning teiste hingamisteede haiguste korral. Taimel on tugev bakteritevastane, palavikku alandav ja uriinieritust soodustav toime. Kasutatakse kogu taime maapealset osa. Lehed suurel hulgal sööduna võivad tekitada mürgistuse. Mürgistusi on esinenud soodes toituvatel lammastel, kes hakkavad köhima ja jäävad kasvus kängu, raskematel juhtudel hukkuvad.
Sarnased taimed	Ümaralehine huulhein on kõige tavalisem ja tuntum loomtoiduline taim Eesti looduses. Ümaralehisel huulheinal on väga iseloomulikud pikkusest oluliselt laiemad lehed. Teistel kodumaistel huulheintel on lehe pikkus laiusest suurem.