Eestikeelne nimi	turbasammal
Ladinakeelne nimi	Sphagnum L.
Rahvapärased nimed	-
Süstemaatiline kuuluvus	Perekond turbasammal kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda turbasamblalised.
Eluvorm	Ühe- või kahekojalised liigniiskete alade ja soode samblad. Elusa varreosa pikkus on 2-50 cm. Värvus helerohelisest tumepunase ja pruunini, enamasti kumab läbi valkjas toon. Kasvavad hõre- kuni tihemurusalt.
Leht	Lehed on ilma roota, koosnevad ühest rakukihist. Varre ja okste lehed on kujult ja suuruselt erinevad ning liikide määramisel suure tähtsusega. Varrelehtedel on enamasti olemas palistus, mis alusel laieneb. Kui palistus esineb ka oksalehtedel, siis on see üpris kitsas.
Vars	Vars on püstine ja rohkete mitteharunenud okstega. Oksad on 2-5-kaupa kimbus. Oksakimbud asetsevad varrel spiraalselt, tavaliselt iga neljanda varrelehe juures. Osa oksi hoiavad peavarrest eemale, teine osa on aga pikemad ja ripuvad allapoole. Viimased aitavad taimel vett koguda ja säilitada. Varre tipus moodustub okstest iseloomulik tihe “pea”.
Paljunemine	Paljuneb eostega. Neist tekib eelniit, mis vees moodustudes on niitjas, maapinnal aga lame, tallusetaoline. Eelniidi harudel tekivad väikesed pungad, millest arenevadki samblataimed. Üks eelniit annab enamasti mitu taime. Eoskupar on kerakujuline, valminult läikivmust kuni pruun. Eoskupar asetseb lehtedeta oksa pikendusel (ebajalg), harjast ei moodustu. Eoskupra kaan avaneb eoste valmimisel järsult ja kõik eosed paisatakse välja (kuni 10 cm kõrgusele). Võivad ka vegetatiivselt paljuneda varre ja oksa pistikutega või võsunditega, mis tekivad näiteks ladvapunga vigastamisel. Paljudel liikidel esineb eoskupraid harva ja vegetatiivne paljunemine on tunduvalt olulisem.
Levik ja ohtrus	Levinud kosmopoliitselt kogu Maal, puuduvad Kaug-Põhjas ja kõrbetes. Enamik Eestis levinud liike on laialdaselt levinud kogu põhjapoolkera parasvöötmes. Eestis esinevast 36 liigist on sagedasti leiduvaid 25.
Kasvukoht	Eranditult niiskete ja märgade kasvukohtade taimed, vahel kasvavad ka täielikult vee sees. Sageli valguslembesed. Toitainete suhtes nõudlikumad liigid kasvavad madalsoos ja soometsades, vähemnõudlikud siirdesoos ja rabametsades ning kõige leplikumad rabas ja rabametsades, kasvavad sageli ka kinnikasvavate järvede kallastel ja üleujutatud aladel. Enamasti vajavad happelist keskkonda ja suurendavad veel ise keskkonna happesust, lubjasisaldus pinnases mõjub sageli hävitavalt. Erinevates kasvukohtades moodustavad liigid erinevaid kasvuvorme. Määramisel on oluline teada, kas liik kasvas vees, mätta küljel või selle ülaosas.
Koht ökosüsteemis	Olenevalt liigist muudavad turbasamblad enam või vähem oma kasvukoha tingimusi, eelkõige hapestavad nad keskkonda. Selle tulemusena omakorda väheneb pinnase toitainetesisaldus. Kuna rabades tuleb üle elada ka perioodilisi läbikuivamise ja liigniiskuse perioode, siis tõrjub turbasammal enamiku teistest taimedest välja. Võib esineda koos ühel mättal mõningate teiste sammaldega: soovildik, raba-karusammal, ja ka kõrgemate taimedega: jõhvikas, küüvits, murakas, huulhein. Väikestele rabaloomadele, keda on vähe, on ainsaks elukeskkonnaks, sest lausrabas kasvab turbasammal kõikjal ja moodustab turbakihi.
Kaitse	Kaitse Kõik turbasamblad kuuluvad Loodusdirektiivi V kategooria liikide hulka. See tähendab seda, et enne turbasammalde kasutamist või rabade lähikonnas kuivendamist tuleb tööd reguleerida kaitsekorralduse meetmetega. Turbasammaldele mõjub hukutavalt pinnase veerežiimi muutmine (näiteks kuivendamine). Mõned liigid kuuluvad punasesse raamatusse ning neli liiki on III kaitsekategooria all.
Kasutamine	Teatud liikide abil saab anda hinnangut kasvukoha pinnase kvaliteedile: toitaineterikas, keskmise toitelisusega või halva toitelisusega pinnas. Hapnikuvaeses turbakeskkonnas on arheoloogilise tähtsusega leiud väga hästi säilinud, inimkeha võib seal looduslikult mumifitseeruda, näiteks Taanist leitud Tollundi inimene, kes elas 4. saj eKr. See annab olulist ajaloolist teavet, sest nii hästi säilinud kehasid mujalt ei leia, saab analüüsida näiteks nende mao koostist ning teha järeldusi tema kaasaegsete toitumisest.. Turbasammaldel on väga suur veeimamisvõime, mistõttu neid on kasutatud rahvameditsiinis sidumisvahendina vati asemel. Kõrge happelisuse tõttu on nad ka praktiliselt steriilsed. Turbasammal sobib hästi aknaklaaside vahele liigset niiskust imama või loomadele allapanuks. Palju kasutusalasid on peamiselt turbasammaldest tekkival paksul turbakihil. Sellest tehakse kütteks toorturvast või briketti, samuti sobib ta loomadele allapanekuks ja töödelduna taimedele kasvupinnaseks. Turvas on ka tooraineks keemiatööstusele. Temast valmistatakse isoleermaterjale. Meditsiinis kasutatakse turbamuda. See sobib tugi- ja liikumiselundite ja mõnede närvihaiguste raviks.
Sarnased taimed	Turbasamblaid on palju erinevaid liike, millest paljusid on omavahel väga raske eristada, üldjuhul piisab, kui tunda ära, ettegemist on turbasamblaga.