Kilpjalg
(Pteridium aquilinum)

kotkajalg, põldsõnajalg, seatinarohi, sõnajalg

Kilpjalg on Eesti üks tavalisemaid ning suuremaid sõnajalgu. Just sõnajala nime all ongi ta rahva hulgas laiemalt tuntud, olgugi, et ta on oma kilpjalaliste sugukonnas. Kilpjalg on üks neid taimi, keda kohtab sobivates kasvukohtades peaaegu üle maailma. Leplik ja vastupidav kilpjalg ei suuda kasvada ainult külmadel polaaraladel, lagedates steppides ja kuivades kõrbetes. Paljud Eestis kasvavad sõnajalad on laia levikuga, kasvades väga ulatuslikel aladel põhjapoolkeral. Kilpjalga võib aga pidada kosmopoliidiks. Kosmopoliite on Eesti taimede hulgas teisigi, näiteks pilliroog.

Kuigi kilpjalad moodustavad metsaservadele ja raiesmikele sageli suuri kogumeid, siis lehed tulevad tal mullast välja üksikult, mitte paljudest lehtedest koosneva lehtrina nagu mitmetel teistel suurt kasvu sõnajalgadel (harilik naistesõnajalg, maarja-sõnajalg, harilik laanesõnajalg). Leht on kilpjalal suur ja sitke, kolmnurgakujuline ja rõhtsalt rootsule kinnituv. Kes korra näinud, sel jääb kuju meelde ja edaspidi ta kilpjalga teistega ära ei sega.

Vaadates kilpjala lehe alumist pinda, ei märka te seal eoskuhjasid. Teistel sõnajalgadel on nad aga kohe hästi näha, vaid laanesõnajalal arenevad eraldi just nende jaoks arenevatel eoslehtedel. Suvel hoolikalt kilpjala lehti uurides võib lõpuks õnne olla. Päris lehe servas peidavad end sageli täiesti tagasikäändunud leheserva varjus kriipsukujulised eoskuhjad, mis moodustavad katkematu rea. Laiuvaid kogumikke ei moodusta kilpjalg eoste abil levides vaid vegetatiivselt risoomi abil.

Kuna kilpjalg kasvab kogu maailmas ja sageli massiliselt, siis on erinevad rahvad talle ka rakendusalasid leidnud. Kõige enam on kasutatud risoomi. See on tärkliserikas nagu näiteks kartul. Seetõttu on kilpjala risoomi mitmel pool toiduks kasutatud. Uus-Meremaal on risoom olnud põliselanike põhitoiduks, ka Lääne-Euroopas on sellest jahu tehtud. Samuti kasutati risoomi õlle pruulimisel ja kliistri valmistamisel. Peamiselt idamaades on söögiks kasutatud kilpjala noori, alles kokkurullunud lehti. Paraku tuleb lisada, et kogu taim on mürgine ja tänapäeval kasutatakse teda läänemaailmas toiduks harva, võimalik, et liigi mõni alamliik mujal maailmas on vähem mürgine. Mürgistus ei ilmne kohe. Kilpjala mürkidel on omadus kehasse kuhjuda ja mõjuda mõne aja möödudes. Väheväärtuslik ja osalt mürgine on kilpjalg ka koduloomadele. Tänu iseloomulikule keemilisele koostisele peletavad kilpjala lehed putukaid. Seetõttu võib neisse mähkida puu- ja juurvilju. Sageli katsid marjulised maasikakorvi või vaarikaämbri just kilpjala lehtedega.