Eestikeelne nimi	koppvetikas
Ladinakeelne nimi	Chlamydomonas Ehrenberg
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub hõimkonda rohevetiktaimed, sugukonda Chlamydomonadaceae.
Eluvorm	Üherakuline üheaastane vetiktaim. Suurus 0,015-0,03 mm.
Väliskuju	Kehakuju on munajas, kerajas, silinderjas, pirnjas või värtnalaadne. Rohelise värvuse tingib vahetult rakukesta all paiknev kopakujuline kromatofoor. Esineb punakas silmtäpp, mis võimaldab liikuda veekogu valgusküllastesse osadesse. Rakukest koosneb pektiinainetest ja tselluloosist. Võib esineda kaks viburit.
Paljunemine	Suvel paljuneb rändeostega (zoospooridega). Sügisel, kui vesi muutub jahedaks, tekib koppvetika sees palju väikesi sugurakke. Need vabanevad emaraku kestast, ujuvad ringi, liituvad paarikaupa ja kattuvad paksu kestaga. Kevadel, pärast talvist puhkeperioodi, hävib kest ja raku sisu jaguneb neljaks iseseisvaks koppvetikarakuks.
Levik ja ohtrus	Väga tavaline vetikaperekond kogu maailmas. Sageli esineb massiliselt ja põhjustab väiksemate veekogude õitsengut.
Kasvukoht	Elab magevetes, eelkõige väiksemates seisva veega veekogudes: tiikides ja lompides.
Koht ökosüsteemis	Tähtsad veekogude hapnikutootjad, kuid massilise paljunemise korral võivad põhjustada ka hapniku liigset ärakasutamist, mille tagajärjel paljud vee-elanikud hukkuvad. Koppvetikas ise ei hukku, vaid elab raske aja üle heites ära viburid ja kattudes limaga. Veekogus on sageli ka toiduahela esimeseks lüliks.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Ei leia praktilist kasutamist. Ohtlikuks võib saada kalakasvatustiikides vohama hakates (tagajärjeks hapnikupuudus).