Harilik kobras on kobraslaste sugukonna ainus
esindaja Eestis. Tegu on kogu Euraasia suurima närilisega. Kobras on
suurepäraselt kohastunud poolveeliseks eluviisiks. Tal on töntsakas
keha ja horisontaalselt lapik soomustega kaetud saba, mida vees
ujudes tüürina kasutada. Tema tagajalgadel on ujulestad ning ta on
võimeline oma nina- ja kõrvaavad sukeldumise korral sulgema nii, et
vesi sisse ei pääseks. Koprad suudavad vee alla sukelduda kuni 20
minutiks. Lisaks eelnevale on neil lõhnanäärmed, millest erituva
tugevalõhnalise nõrega (kopranõre ehk kastooreum) koprad end kokku
määrivad, et oma karv vettpidavaks muuta.
Kobras on väsimatu ehitaja. Nad asustavad aeglase
vooluga jõgesid, suuremaid kraave ja järvi, mis on piiratud
puistutega. Oma tugevate oranžide hammastega langetavad koprad
veekogu ääres suuremaid ja väiksemaid puid ning paisutavad nende
abil vett. Selle tulemuseks võivad olla ulatuslikud üleujutusalad.
Kui inimese seisukohast on selline tegevus parajaks nuhtluseks, siis
metsaasukate vaatevinklist pole see sugugi nii. Nimelt on kobras
ökosüsteemidele justkui võtmeliik, kes oma tegevusega loob rohkelt
uusi elupaiku teistele liikidele ja parandab veekvaliteeti.
Koprad on sotsiaalsed loomad ja elavad perekondadena, kuhu võib kuuluda
järglasi mitmest pesakonnast. Nende pesad on ehitatud uruna veekogu
kaldasse või suure okstest ja peenematest tüvedest pesakuhilana, mille
sissepääs jääb turvakaalutlustel veetasemest allapoole. Selliste
pesakuhilate kõrgus võib ulatuda 2 meetrini. Koprad on täielikult
taimtoidulised. Nende menüüsse kuuluvad peamiselt veetaimed ja lehtpuude
koor, vahel ka maismaa rohttaimed. Talveks võib kobras varuda
tagavarasid ja langetada suuremaid lehtpuid, et peenematele okstele ligi
pääseda. Sarnaselt jäneslastele, esineb ka kobrastel koprofaagiat - oma
väljaheidete söömist toitainete maksimaalse omastamise eesmärgil.
Näriliste seas on monogaamia suhteliselt haruldane, ent koprad
moodustavad paare, mis püsivad koos aastaid, vahel isegi kogu elu.
Jooksuaeg on veebruaris ja märtsis, aastas on üks pesakond. Ühes
pesakonnas on tavaliselt 1-4, harvem kuni 6 poega. Imetamine kestab kuni
2 kuud ning selle aja jooksul hoolitseb poegade eest vaid ema. Peagi aga
aitavad mudilasi kasvatada ka vanemad õed-vennad, tuues neile söögiks
pehmemaid oksi ja puukoort. Oma perega elatakse koos umbes 2 aastat,
kuid pärast seda sunnib emasloom neid lahkuma, et uutele pesamunadele
ruumi teha.
Veel mõni sajand tagasi kütiti kopraid karusnaha, liha ja väärtusliku
kopranõre saamisel nii palju, et 19. sajandi keskpaigaks surid nad
Eestis ja enamikul Euroopa aladel välja. Viimane tolleaegne kobras
kütiti Eestis väidetavalt 1841. aastal. Aastal 1957 alustati kobraste
taasasustamisega Eesti aladele. Ilmselt liikus mingi hulk isendeid siia
idapoolsetelt aladelt ka ise. Sellest alates hakkas populatsioon
taastuma, kuni 2000. aastate alguseni, mil arvukus stabiliseerus.
Tänapäeval on kobras jälle jahiuluk, kuid pigem kütitakse neid
konfliktist metsamajandusega. Kuigi inimesele on nende tegevus kohati
nuhtluseks, tuleb meeles pidada, et tegelikult mängivad koprad olulist
rolli elurikkuse tõstjatena.
