Halljänes

Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ajalooliselt on tegu pigem steppides elava loomaga. Esimesed teated jänestest, kes talvel valgeks ei lähe, pärinevad Eestis umbes 16. sajandist. Tõenäoliselt laiendas halljänes oma levikut põhja poole umbes samast taktis põllumajanduse arengutega. Niisiis on tema levila põhjaosas tegu eelkõige kultuurmaastikel elutseva loomaga.

Erinevalt valgejänesest on halljänese suve- ja talvekarv suhteliselt sarnased - selg on pruun ja mustasäbruline. Küljed, kurgu- ja lõuaalune ning jäsemed on heledamad punakaspruunid, kõhupool ja sabambrus kreemikasvalged. Halljänese kõrvaotsad ja saba ülaosa on tumedad (valgejänese saba on alati heledam). Veel üheks erinevuseks valgejänesest on halljänese palju pikemad kõrvad, samuti pilklikumad käpajäljed.

Halljänes on levinud suuremas osas Euroopast. Nad eelistavad avamaastikku, liikudes teraviljapõldudel ja heinamaadel, kuid ka võsastikes ja metsaservades. Suuremaid metsamassiive halljänes väldib. Paikse loomana liigutakse oma sünnikohast vaid paari kilomeetri kaugusele. Vanaloomadel on kindel kodupiirkond, mis võib kattuda liigikaaslaste omaga. Üldiselt on nad üksiku eluviisiga, kuid sigimisajal võivad liikuda ka paaridena või väikeste rühmadena. Põhiliselt on halljänes aktiivne hämarikus ja öösel. Päevasel ajal puhkab ta põõsastikes ja kõrgema taimestikuga põlluservades. Magamisasemeks on maapinnas olev lohk, mille jänes võib omale ka ise kraapida.

Halljänese toidulaual on eranditult taimed. Talvel sööb ta puupungi, oksi, puukoort, kõrrelisi või talivirja orast. Külmal ja toiduvaesel perioodil võivad jänesed koonduda toitumisseltsingutesse. Kevadel ja suvel moodustavad põhiosa toidust rohttaimed, sügisel suureneb teravilja osakaal. Kuna sellisest kasinast toidust on keeruline toitaineid omastada, on halljänesel välja kujunenud koprofaagia, et vitamiine ja valke paremini kätte saada. See tähendab, et jänes sööb oma väljaheiteid, et toitu veel ühe korra seedida.

Sigimisaeg kestab kaua ja sõltub ilmastikust. Eesti tingimustes algab jooksuaeg tavaliselt veebruari teises pooles ja kestab oktoobrini. Selle aja jooksul on emajänesel 2, soodsatel aastatel vahel ka 3 pesakonda. Tiinus kestab 40-44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Emajänes käib neid kolme nädala jooksul 1-2 korda päevas imetamas, kuid juba paarinädalaselt hakkavad pojad sööma ka rohttaimi. 1-1,5 kuu vanuselt pojad iseseisvuvad.

Looduslikke vaenlasi on halljänesel palju - nii suur- ja väikekiskjad kui ka röövlinnud. Jäneste eluiga sõltub suuresti kiskjate arvukusest ja tavaliselt ei ületa nende eluiga looduses paari aastat. Poegade suremus on äärmiselt kõrge - esimese eluaasta jooksul hukkub harilikult üle poole jänestest. See-eest on halljänes niivõrd edukas sigija, et nende arvukuse suurt langust pole ette näha. Looduskaitse alla ta ei kuulu ja on nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt soodsas seisundis olev liik.

Halljänes introdutseeriti 19. sajandil Austraaliasse ja Uus-Meremaale, Argentinasse ja Tšiilisse ning USA-sse ja Kanadasse ning temast on saanud neis piirkondades tõeline nuhtlus, kes hävitab valimatult nii sealseid looduslikke kui ka kultuurtaimi. Seda eriti Austraalias ja Uus-Meremaal, kus puuduvad kohalikud kiskjad, kes jäneste populatsiooni ohjes hoiaks.