Mäger

Mäger on kärplaste sugukonda kuuluv umbes keskmist kasvu koera suurune imetaja. Tal on jässakas kiilukujuline keha ja pikk koon. Tema mustvalge kasukas muudab ta kergesti äratuntavaks. Seljapoolel on karvastik hallikasmust või tumepruun ning jätab pikemate üksikute valgete karvade tõttu säbrulis mulje. Kõht ja jäsemed on mustad. Pea üldvärvus on valge, kuid kõrvade tagant ninani ulatub üle silmade kaks tumedat vööti.

Mägrad on levinud põhimõtteliselt kogu Euroopas. Eestis on nad levinud kogu mandril, eriti Lõuna-Eestis. Saaremaale viidi mägrad inimese poolt 1960ndatel aastatel, Hiiumaal mäkrasid pole. Tõenäoliselt levisid mägrad Eestisse jääajajärgsel kliimaperioodil, kui siia tekkisid laialehised metsad. Praegu elutsevad mägrad eestis nii leht-, sega kui ka okaspuistutes, kuid suuri metsamassiive nad siiski väldivad, eelistades pigem mosaiikset maastikku.

Elupaiga valikul on oluline, et seal oleks kuiva, hästi kaevatavat (näiteks liivast) pinnast. Samuti on eelistatud pisut künklik maastik, kuhu rajada urge, kuid urge võidakse rajada ka nt suvilate vundamentide alla. Mäger on ainus seltsinguline kärplane Euroopas - üks klann, kus võib koos elada mitu pesakonda, rajab ühise urgude süsteemi, mida nimetatakse ka mägralinnakuks. Mägralinnak koosneb tavaliselt ühest suuremast pesaurust, millest pääseb väiksematesse urgudesse. Sissekäike ja pesakambreid on mitmeid - näiteks Eesti mägralinnakutel on keskmiselt 12 urusuuet. Osad käigud võivad olla umbsed - neid kasutatakse varjumiseks. Uruavadest viivad välja selged sissetallatud rajad, mis tavaliselt viivad käimlate juurde. Nimelt on mägrad väga puhtad loomad, kes teevad oma väljaheited alati kindlasse kohta mõnes madalamas lohus, kuhu võivad aja jooksul koguneda üsna suured hunnikud. Nende puhtus väljendub ka pesakambrite pidevas korrastamises. Sealset pehmet taimematerjali vahetatakse sageli välja, et takistada parasiitide levikut.

Segatoidulise loomana on mägra menüüs nii taimne kui ka loomne toit. Oma jässaka kehaehituse tõttu liigub mäger üsna aeglaselt, mistõttu oma saakloomi ta taga ajada ei suuda. Seega läheb talle suhu kõik, mis niisama ette jääb - vihmaussid, putukad ja nende vastsed, linnumunad ja -pojad, konnad, teod jne. Vahel võib ta ka herilase- ja mesilasepesi rüüstada. Taimsest toidust sööb ta erinevaid marju, pähkleid, juuri ja muud. Mäkradel esineb taliuinak - see tähendab, et talv veedetakse puhkeseisundis, kuid samas võidakse vahel ka ringi liikuda, näiteks soojemate ilmadega. Levila lõunaosas ei jääda tingimata isegi taliuinakusse. Taliuinak kestab Eesti mäkradel novembrist-detsembrist kuni veebruari-märtsini. Enne seda kogutakse naha alla kõvasti rasvavarusid ja nende kehakaal tõuseb märkimisväärselt. Kevadeks on mägrad aga jälle saledad.